Minu ülesanne on igas podcastis lahti mõtestada üks rahvusvahelisel areenil tegutsev eestlane või eesti päritolu inimene, kellega vestleme nende huvitavast ja väljakutseid täis teekonnast – unistusest reaalsuseni. Kuidas nad mõtlevad maailma ja Eesti asjadest? Millised on nende töömeetodid, lemmikraamatud, toitumine, päevarütm?
Viimased 25. aastat on andnud meile vabaduse liikuda mööda maailma ning võimaluse panna end proovile tippkonkurentsis erinevatel elualadel. Ma räägin tähelepanuväärsete arstide, investorite, kunstnike, teadlaste, kirjanike, ettevõtjate, sportlaste, ja kõigi teistega kes sinna vahele mahuvad.
Podcasti eesmärk luua mälupilt Eesti mõtlejatest üle maailma Vabariigi sajanda sünnipäeva lävel, üksteiselt õppida ja tuua end teineteisele lähemale, isegi kui me parasjagu viibime maailma eri otstes.
Iga saate läbivateks teemadeks lisaks ka Eesti käekäik, eestlus globaliseeruvas maailmas, meie ühiskondlik vabaks kasvamine, ja mida saaks igaüks oma elus teha selleks, et rahvusvahelises konkurentsis võita? Sellest ja paljust muust räägimegi globaalsete eestlasega nii väljaspool Eestit kui kodumaal.
Rainer Sternfeld ja Hardi Meybaum vestlemas Palo Altos, 22.mail 2016
Minu teine saatekülaline on tehnoloogiaettevõtte GrabCADi edukalt üles ehitanud ning praegu riskiinvestoria tegutsev Hardi Meybaum. Lisaks sellele algatas Hardi aasta tagasi heategevusliku initsiatiivi Eesti 2.0, mille eesmärk on aidata eesti noortel valida endale tehnoloogiapõhist tulevikku, õppida loovust ja meeskonnatööd ettevõtlikus keskkonnas. Disclaimer: Pean märkima, et ma olen Eesti 2.0 üks nõukogu liige ja tunnen Hardit juba pea 15 aastat, mistõttu sain temalt küsida detailsemaid küsimusi kui muidu tuttavalt. Me räägime paljudest asjadest:
Kust sai alguse tema insenerihuvi?
Mida ta soovitab noortel täna õppima minna?
Kuidas tekkis tal GrabCADi idee ja kuidas jõudsid nad 3 miljoni kasutajani?
Lisaks annab Hardi nõu alustavatele ettevõtjatele – mis on fundamentaalsed oskused, mis on edu või ebaedu põhjustajateks?
Milline on tema unikaalne harjumus, mida teised ei tee?
Milline näeb välja Eesti 100 aasta pärast?
Valik mõtteid
[7:20] Kõige olulisem, mida Hardi vanematelt õppis, oli distsipliin [10:00] Kuidas jõudis ta mehaanika erialani? [12:58] Hardi soovitused, kuidas olla tulevikus rahvusvahelises konkurentsis edukas? [13:45] Kuidas kodeerida inimest? [19:30] Rutiinne töö pani mõtlema, kuidas seda automatiseerida. Mida andis erialane töö Hardile tegelikult? [21:20] Kes oli ta esimesi mentoreid ja mida olulist temalt õppis? [24:00] Kuidas GrabCAD alguse sai? [26:40] Hardi kõige, kõige olulisem nõuanne alustavale ettevõtjale? [28:30] millised raskused tuli tal ületada esimestel kuudel Bostonis ja Silicon Valleys? [33:48] Kuidas jõudis GrabCAD esimese 100,000 kasutajani ning mis osa oli kasvust kõige raskem? (täna on GrabCADil 3 miljonit inseneri) [36:10] Millele soovitab Hardi mõelda veel enne, kui otsustad hakata ettevõtjaks? Mis on edu aluseks? [37:47] Kuidas sünnivad olulised ettevõtted? Mida teevad kõik edukad ettevõtjad? [39:55] Miks on ettevõtte müümise e. exiti peale mõtlemine ohtlik? Miks võib olla tark hoopis oma potentsiaalse ostjaga konkureerida? [41:17] Küsi endalt, kas näed, et suudad järgmiste kuudega ettevõtte järgmisele tasemele kasvatada? [44:25] Mis innustas Hardit investoriks hakkama mitte jätakama ettevõtjana? [46:55] Mida soovib Hardi eesti 2.0 programmi abil Eesti noorte jaoks paremaks muuta? [50:40] Mida oleks meil tark õppida inimestelt USAs? Mida Eesti koolisüsteemidel võimalik neilt lihtsate vahenditega üle võtta? [52:57] Mida erilist teeb Hardi, et olla efektiivne? [57:20] Kuidas ta vastab, kui küsitakse, milline on Eesti ja kus see asub? [58:20] Millised omadused aitavad eestlastel konkurentsis võita, ning millised on meie nõrkused? [1:00:00] Müük kui suhte loomine [1:01:00] Hardi lihtne aga oluline soov Eesti 100ndaks sünnipäevaks [1:02:00] Kuidas elavad inimesed 100 aasta pärast? Millist rolli Eesti siis mängib? MIlline näeb välja maailm ja Eesti 100 aasta pärast? [1:06:00] Mida unikaalset teeb Hardi reede peallõunati juba viimased 10 aastat?
Rea Meybaum, ema, Jüri Gümnaasiumi õpetaja Hallar Meybaum, isa, Eesti Keemiatööstuse Liidu juht Wayne Gretzky, maailmakuulus Kanada hokimängija Sten Tamkivi, IT ettevõtja ja reaalmaailma mõtleja Indrek Narusk, GrabCAD kaasasutaja David Sacks, Silicon Valley ettevõtja ja investor Martin Eerme, TTÜ Masinehituse Instituudi raalprojekteerimise õppejõud Jon McNeill, President ettevõttes Tesla Motors
“Kui me inimkonnana tahame jääda maailma kontrollima, siis me peame leidma vahendid kuidas saame kasutada tehnoloogiat ära enda huvides, ja luua rohkem naturaalsed, inimlikumad suhted tehnoloogiaga.”
Minu kolmas saatekülaline on võrratu Mari Joller, kes on juba pikemat aega New Yorgis tegutsev eestlanna. Ta juhib tehisintellektiga tegelevat ettevõtet Scarlet Speaking, mis loob Samsungi ettevõtluskiirendi toel tarkvara mis toimib kui nutisekretär, mis aitab sind sinu kalendri ja reiside planeerimisel, märkmete tegemisel jms.
Mari Joller New Yorgis, mina Palo Altos (18.juuni 2016)
Ühtlasi oli Mari ka esimene eestlane, kes lõpetanud Harvardi ärikooli magistrantuuri, kuid sellega ei lõpe tema haridustee. Me räägime temaga tema Suurest Reisist:
milline oli ta elu 1992. aastal mormoonide keskel Idaho osariigis, kuhu ta vahetusõpilasena aastaks sattus;
miks ta Tartu Ülikooli juuraõpingud pooleli jättis ning kuidas ta Hiina keele selgeks õppis;
oma tööst Nokias ja Virgin Mobile’is;
miks on oluline luua humaanset tehnoloogiat ja kus jookseb piir inimese ja tehisintellekti vahel;
milline on tema jaoks eriline paik Eestis;
ja milline on tema ilus soov Eesti Vabariigi juubeliks?
Allolevad saatemärkmed sisaldavad kõiki olulisemaid Mari mõtteid, lisaks on välja toodud ka viited ettevõtetele tööriistaele, ning loomulikult inimestele.
Soovin teile head kuulamist. Siin on minu vestlus globaalse eestlase, Mari Jolleriga.
Valik mõtteid
[6:20] Mari räägib, kuidas ta esimest korda Eestist USAsse lahkus [12:00] “Olen üritanud teha asju, mis mind hetkel õnnelikuks on teinud või mis huvitavana on tundunud ning üritanud iseennast õppida, et näha, mis mind tõmbab või mille vastu mul huvi ei ole, tehes mõtled endale suuna välja.” [16:40] Mari räägib, kuidas Eesti taust teda ettevõtjana mujal maailmas mõjutanud on. [18:30] Kuidas ja miks Mari tehnoloogiani jõudis? [19:45] Mari räägib, mida ta tol ajal väikeses startup’is Virgin Mobile tegi [21:50] “Mu vanemad võibolla olidki mu esimesteks mentoriteks. Tagasi mõeldes olen tänulik oma vanematele, just selle eest, et nad sisestasid mulle usku, et saan kõigega hakkama.” [22:40] “Minu meelest on selline käte külge panemine nii väikestele tüdrukutele kui poistele ühtemoodi kasulik, sest see õpetab sulle, kuidas ise probleemile läheneda, midagi ära teha. Ei saa isegi hinnata seda eneseusku, mis sellega tekib – see on kasvatus, kus sulle sisestatakse, et sa saad ise hakkama kõigega/…/ siis lapsed naturaalselt lähevadki selles suunas, mis neid ise tõmbab ilma mingi raamistikuta.” [24:20] “Mõlemad vanemad rõhutasid hariduse olulisust väga/…/ haridus on just see, mis sulle võimalusi loob ja edasi viib, siis sellest lahti ütlemine ei tundu mulle õigena.” [32:15] “Mina näiteks tegutsen efektiivsemalt ja paremini kui ma saan väljastpoolt seda energiat ja New Yorgis on just see, et kuna kõik on väga kallis, kas ujud või upud, siis ei saa väga pikalt mingi asja kallal nikerdada; sa pead oma energia suunama sellesse väljatöötamisse või midagi muud ette võtma. Mulle see sobib, et tunned töö distsipliini inimeste hulgas väga tugevalt.” [35:30] “See hirm, mis on loodud, et robotid võtavad maailma üle… sinna on ikka päris pikk maa.” [36:00] Milliseid töökohti ohustab tehisintellekt, ja kuidas? [36:45] “Kuidas me oma ühiskonna struktuuri ümber mõtleme kõige selle juures, on minu jaoks ehk olulisem teema. Paljud innovatiivsed riigid on hakanud mõtlema kontseptsioonidest nagu universal basic income – kui robotid kogu töö ära teevad, siis meil on palju vaba aega, mida oma huvidele ja muul alal kasutada, aga kust tuleb sissetulek – kui sellele mõtlemata jätta, siis on suurem oht, et ühiskonna struktuuris tekivad mõrad, millega on juba raskem tegeleda.” [36:30] Kuidas saab tehisintellekt ühiskonda panustada? [39:40] Mis on inimese väärtus? [48:00] “Aina olulisemaks 21. sajandil muutub see, et kui sa midagi välja mõtled, siis pead mõtlema, mis on ka potensiaalsed kõrvalmõjud.” [51:00] Mari kirjeldab, kuidas füüsilise koormuse jaoks aja leidmine on väga oluline, kuidas igas päevas on ideaalsed ajad ja vähemideaalsed ajad, et ära teha erinev töö päevas ja on spetsiifilised ajad, kus ta tegeleb aju teravust nõudvate asjadega. [53:00] “Loova töö juures kirjutan käsitsi palju, midagi seal juures on, mis mu aju lahti teeb /…/ märkmik on mu pool aju.” [54:20] Mari ütleb, et kui digitaalselt elad pilves, siis tänapäeval on nomaadina võimalik ükskõik kuskohas tööd teha. [1:05:10] Millised on eestlaste voorused ja tugevused, mis meil aitavad rahvusvahelises konkurentsis võita?
Inimesed Mari Joller, ettevõtja Peter Thiel, riskikapitalist, ettevõtja, PayPal’i asutaja Elon Musk, ettevõtja (SpaceX, Tesla Motors ja SolarCity) Seneca, Vana-Rooma filosoof, üks tuntumaid stoitsimi viljelejaid Isaac Asimov, Vene-Ameerika kirjanik, biokeemia professor
“Kui me Euroopat vaatame liikmesriikide kaupa, siis 27. riigist leiame heal juhul kolm kes kasvavad ja arenevad. Ülejäänud riikide majandused ju tegelikult ei kasva.” – Alar Kolk
Meie neljas saade on mitmes mõistes eriline. Minu saatekülaline on sel korral Euroopa Innovatsiooniakadeemia asutaja Alar Kolk, kes oli kutsunud ka mind olema üheks juhtmentoriks selle programmi raames. Meie salvestus leidis aset 8.juulil Nizzas, vaid 6 päeva enne 2016.a. ohvriterohkeimat terrorirünnakut.
Tänavuse Bastille vallutamise aastapäeva õhtul hukkus 84 inimest, nende seas ka kolm tudengit meie Euroopa Innovatsiooniakadeemiast: 21a. eestlane Rickard Kruusberg, kes õppis Tallinna Tehnikaülikoolis; 22a. ukrainlane Mykhaylo (Misha) Bazelevskyy, kes õppis McEwani ülikoolis Kanadas; ja 20a. itaallane Nicolas Leslie, kes õppis Californias Berkeley ülikoolis.
Need olid tudengid, kes tulid suvepuhkuse asemel õppima kuidas luua ning ehitada uusi ettevõtteid, mis aitavad muuta maailma paremaks. 14.juuli õhtul võeti neil see võimalus igaveseks ära. Seda surmahirmu ning inimsusevastast kogemust ei unusta ma iial. Arvestades, millest me Alariga rääkisime, on see tagantjärgi mõeldes veelgi olulisem.
Tagasi Alari juurde. Teda tuntakse kui ühte Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ehk EASi visiooni arendajatest ning hilisemat juhti. Enne Euroopa Innovatsiooniakadeemia asutamist töötas Alar aga TTÜ innovatsiooni ja rahvusvaheliste suhete prorektorina. Tema teekonnal on olnud mitmeid ääretult huvitavaid, õpetlikke ja vahel ka koomilisi lugusid.
Muuhulgas räägime Alariga:
Miks asub Innovatsiooniakadeemia Nizzas?
Milline oli Tartu ja Tartu Ülikooli õhustik 1992.a., kui Alar oma tudengipõlve alustas ning Eesti Vabariik oli vaid napilt 10 päeva vana?
Kuidas aitas inglise keele oskus käivitada ta karjääri?
Kui palju sai osta 1992.a. suvel 8 Eesti krooni eest, mis oli vaevalt mõned nädalat vana rahaühik?
Tema kirevast haridusteest doktorikraadini Eestis, Rootsis, USAs ja Soomes, mille käigus on ta õppinud nii kosmosesüsteeme kui ka innovatsiooni ökosüsteeme;
Kuidas ta kolmandal kursusel hakkas Tartu Ülikoolis majandustudengitele kassettide pealt loenguid pidama;
Kuidas ta Majandusministeeriumisse tööle sattus ning asus kirjutama visioonidokumenti, mis sai aluseks EASi loomisele;
Mida oleks tarvis Euroopal ja Eestil selleks, et paigalseisust ei saaks taandareng, vaid kiire kasv?
Kuidas kasvatada Eesti ettevõtete juhtide konkurentsivõmet?
Saade on kuulatav iTunesis, Soundcloudis, või RSSis. Allolevad märkmed sisaldavad valikut Alari mõtetest. Siin on minu vestlus globaalse eestlase Alar Kolgiga, head kuulamist!
Alar Kolk ja Rainer Sternfeld Euroopa Innovatsiooniakadeemias, Sophia Antipolise ülikooli ruumides (8.juuli 2016)
Valik mõtteid
[5:30] Alar räägib, kuidas ja miks sai alguse Euroopa Innovatsiooniakadeemia [8:20] Alar kirjeldab 1992. aasta tudengite optimismi “ ehitame mõne aastaga sellise riigi ja majanduse üles, mida keegi kunagi varem näinud ei ole” [8:50] Mis oli konkurentsieelis tööle saamiseks 90ndate alguses [11:00] Alar räägib oma esmastest kogenematutest seiklustest Brüsselis [17:00] “Tihti juhtus nii, et panin oma võileivad valesse torusse” – Alari toimetamistest lapsena isa kosmoseseadmete juures [19:15] Alar räägib, kuidas ta 1994. aastal tellis Amazonist kassetid ameerika ettevõtete juhtide loengutega ning läks Tartu Ülikooli tundengitele neid teadmisi edasi andma. [21:00] “93ndal aastal oli mul neli aktsiaseltsi /…/ kui äri püsti said, pidi ta järgmisel päeval hakkama raha sisse tooma.” [24:30] “Eestis muutus paari aastaga ärikeskkond, konkurentsikeskkond, toodete ja teenuste kvaliteet muutus 24 kuuga – kahe-kolme aasta pärast polnud enam aktsiaseltsitamist võimalik teha /…/ hakkas reaalne majandus tekkima” [26:15] Alumiiniumiärist majandusministeeriumisse tööle minnes Alari palk langes 4 korda, aga väljakutse luua organisatioon milleks hljem sai EAS tundus nii põnev, et ta võttis tööpakkumise siiski vastu. [38:30] Mis on suureks ohumärgiks Eesti majandusele, millist kompetentsi EAS järgneva 20 aasta jooksul võiks arendada? [41:45] Mida mõistab Alar “Euroopa päästmise” all? [45:20] “Mida ma näen, on see, et me oleme võtnud igalt poolt midagi, aga see komplekt kokku ei ole päris hea. Ja me ei ole enam näljased.” [48:30] Mida võiks endast kujutada “Eesti TOP 100 ettevõtte juhtide hüppeprogramm? [52:45] Alari soovitus keskkoolilõpetajatele [58:50] Alar räägib, kuidas Elon Musk MITs tema õpingute ajal seal külalisloenguid andis [01:05:30] Eestlaste voorustest rahvusvahelises konkurentsis ettevõtjana [01:09:30] Soov eestlastele järgmiseks 100 aastaks [01:18:30] “Igal hommikul ärgates küsin endalt, et kas see, mida ma teen, on piisavalt oluline? Kas see aitab teisi inimesi?”
†Rickard Kruusberg, hukkunud EIA osaline, 21-aastane TTÜ tudeng †Mykhaylo (Misha) Bazelevskyy, hukkunud EIA osaline, 22-aastane ukrainlane †Nicolas Leslie, hukkunud EIA osaline, 20-aastane ameerika-itaalia tudeng Berkeley ülikoolis Californias. Rein Kolk, Alari isa, kosmoseaparatuuri valmistaja Tõraveres (Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut) Tiiu Kolk, Alari ema, õpetaja Liina Tõnisson, poliitik, endine majandusminister ning Riigikogu koosseisu liige Elon Musk, ettevõtja, insener ja leiutaja Sten Tamkivi, tehnoloogiaettevõtja, -investor ja reaalmaailma mõtleja
“What yawr name?” the soldier demanded. “You got something for me? I want some money for that soya you got.” Robert D. Kaplan, The Ends of the Earth.
Ühel tuulisel kevadpäeval käis 22 inimest Rävala puiesteel notarile allkirju andmas, et asutada Tuleva ning raputada seeläbi Eesti pensionikogumise turgu uut moodi organisatsiooni ning madalate haldustasudega. Kolm kuud hiljem on Tulevaga ühinenud poolteist tuhat inimest, kellest paljud on pensionifondide algkapitali panustanud kokku 1.5 miljonit eurot.
Mis on neid inimesi keset puhkuste aega sedasi tegutsema pannud? Teiste nimel rääkida ma ei oska, kuid mind isiklikult paelub Tuleva juures visioon, millest ma kirjutasin siin. Ma usun, et Tuleva mõtteviis sobib neljanda tööstusrevolutsiooniga kokku paremini kui näiteks Swedbanki oma. Ning muidugi on mind tegutsema pannud senised halvad kogemused tõkkepuudega.
Tõkkepuu on maailma lihtsaim äriidee ning selle eri variante võib leida kõikjalt maailmast. Mõnes piirkonnas piisab sellest, kui sul on AK-47 ja natuke okastraati. Sa tõmbad traadi teele ja jääd ootama, millal saabub esimene auto. Mõnes kohas piisab sellest, kui sul on ametliku välimusega tšekiraamat, millega saab turistile jätta mulje, et ta peab maksma läbipääsumaksu.
Lääne-Bengali osariigis Indias sattusin kord ise selliste teesulgude keskele, proovides Bangladeshi piirilt Siliguri jõuda. Üks asi, mis kahtlase skeemi reetis, oli “kontrollpunktide” arutu hulk. Kui üks teesulg oleks ehk isegi mõne turisti ära petnud, siis 19 tükki kilomeetri kohta lämmatas igasuguse võimaluse, et äriidee võiks töötada.
Kui sa elad aga Euroopa Liidus ja e-riigis, siis on tõkkepuud sinu ümber tõenäoliselt nähtamatud. Nad peituvad teenusedisainis ning peenikeses kirjas. Nad kerkivad kokkuleppimata kokkulepetesse. Nad käivituvad hääletult ning imbuvad automaatse kommunikatsioonina sinu meilboksi või telefoni. Sa ei näe neid, kuid nemad saevad üles alla ning arvutavad sinu rahakotist väikesi andameid.
Näide sellisest tõkkepuude süsteemist on meie pankade teenustasud pensionide haldamisel. Need on kõrged ning me isegi ei tea kõiki võimalikke tasusid, sest läbipaistvat raporteerimist esineb harva.
Kui pole kedagi, kes tõkkepuid avastaks ja neile tähelepanu juhiks, tekib teesulge ainult juurde, kuni lõpuks on neid liiga palju. Äriideena ei loo tõkkepuud reeglina lisaväärtust. Neid seatakse üles põhimõttel “teen seda, sest ma saan seda teha”. Kui järjest rohkem äri on üles ehitatud hiilivatele tasudele, siis juhtub aga kolm asja:
Tõkkepuude omanikud on mõnda aega väga edukad
Ülejäänud majandus hakkab ilmutama kurnatuse märke
Ühiskonnas tekib hulk inimesi, kes kaotavad usu võimalusse ise midagi teha
Ühistulisel ärimudelil on siinkohal olulisi eeliseid. Tulevas on igal inimesel üks hääl. Meil pole suurinvestoreid, kes seaksid endale eritingimusi. Tuleva ühistul puudub motivatsioon seada oma liimetele tõkkepuid. Omame ise oma pensionit ja seepärast ei ole meil ka midagi iseenda eest varjata. Jah, lõpuks olen ma vist tõesti jõudnud selle põhjuseni, miks Tuleva mind tõesti kõige rohkem innustab.
“Me peaksime väärtustama meie kultuuripärandit, seda hindama, et meil oleks rohkem omavahelist mõistmist, armastust, läbisaamisoskust ja et inimesed tunneks, et see on üks väga sisuka ja sügava kultuuripärandiga maa, mis saab maailma pilti rikastada.”
Meie viies saatekülaline on Indrek Laul, kelle elu keskmeks on alati olnud klaver. Ta valdab seda pilli täielikult nii mängijana, tootjana kui ka ettevõtjana. Ta on üks vähestest eestlastest (kui mitte ainuke) kes on lõpetanud Julliardi konservatooriumi, ja kool ise on Indreku kandnud Juilliardi saja nimekaima lõpetaja sekka läbi aegade.
Indrek Laulu ja Arvo Pärdile valmistatud Estonia klaveriga (15.august 2016)
Estonia klaverivabriku omanikuna on Indreku eesmärk olla hea omanik, ja ta räägib sellest lähemalt, mida see tema jaoks tähendab. Tema elulugu on justkui otse filmist võetud, ja isegi kui see valdkond sind niivõrd ei paelu, siis pane tähele kuidas Indreku lugude vestmise oskust, millest on meil palju õppida.
Selle saate salvestamise päeval oli meil erakordne võimalus kuulata ka värskelt Arvo Pärdile valmistatud Estonia klaverit, mida Indrek lahkelt mängis, ning ma lihtsalt seisin seal kogu selle situatsiooni lummuses.
Lisaks räägime:
Kuidas ta Juilliardis sisseastumiseksameid käis tegemas samas kui õppemaksuks raha ei olnud;
Mis tunne oli õppida maailma tippkonservatooriumis ning pöörata kriitika õppetundideks?
Kuidas ta paralleelselt Juilliardi õppetööga jõudis järeldusele, et temast võiks saada ka ettevõtja?
Kuidas ta mõtleb klaveritootmisest ning jagab ka meeldejäävaid müügilugusid Steve Forbesile, Jay Lenole, Larry Ellisonile ja Morgani perekonnale.
Kuulake, kui pühendunud võib üks inimene olla ühele muusikainstrumendile. Ma arvan, et Eestil on väga vedanud, et meil on selline kultuuriaadik ning kvaliteedile pühendunud inimene nagu Indrek Laul. Head kuulamist.
Valik mõtteid
[12:40] Indrek räägib, kuidas vanemad ja kodu on mõjutanud tema valikut muusikuks hakata. [15:15] Kuidas sujus kohanemine Juilliardiga ning miks püstitas Indrek eesmärgi õppida ainult maksimaalsetele hinnetele? [30:20] “Õppejõud annavad edasi sulle enamat kui ainult selle doktorantuuri ettenähtud õppematerjali, vaid teatud määral oma filosoofiat, mõtlemisi, arusaamisi, ja võibolla mõni tahtis juba pea teatepulka sulle edasi anda.” [33:45] Indrek tsiteerib oma õppejõudu, Richard Frenchi: “Ära kaota seda majakat, mille poole sa liigud, või seda eesmärki, mis su mõte ja idee oli. Ja ära kaota tasakaalu sinna liikudes, sest maailm vajab intelligentseid inimesi rohkem kui kunagi varem.” [39:00] Muusika ja ettevõtlus. Kuidas Indrek ühest teiseni jõudis? [39:55] “Need firmad, mis peavad vastu, need on rajatud filosoofiale. /…/ Omanik peab olema hea omanik, kes paneb paika visiooni ja osalt see visioon on firma puhul ka see filosoofia, mida miks me teeme.” [41:50] Indrek tutvustab klaverit, mis läheb Arvo Pärdi koju ning mängib pala “Für Alina” [47:20] “Üle 20 aasta tagasi ma kirjutasin missiooni statementi ja panin, et me austame ja peame lugu kõikidest klaveritegijatest, sest meie ideaaliks ja suunaks on ideaalne klaver.” [48:50] Estonia klaverivabriku lihtne kontseptsioon: Euroopa pillid Ameerika turul [51:45] “Väga sageli mõeldakse, et ma lähen kuhugi ja hakkan oma tehtud toodet ja kunsti või maali teistele pakkuma. Teinekord on nii, et sa lähed kõigepealt sinna ja püüad neist aru saada. Ja kui sa hakkad neist aru saama, siis ma arvan, see on esimene samm selleks, et nemad hakkavad sinust aru saama.” [54:45] “Meie käsitsi tehtud pillidest enamus peab olema suunatud Ühendriikidesse, et seal arvuliseltki tekiks tuntus ja et inimesed hakkaksid poodi minema ja küsima Estonia klaverit.” [1:00:50] Kuidas ülemaailmne majanduskriis mõjutas klaveritööstust? [1:03:45] “Ühelt poolt, kui ma nägin, et torm on tulemas, võtad ju purjed maha ja valmistad terve laevameeskonna ette tormi tulekuks. Ja see ei ole lihtne ega see ei ole meeldiv tegevus. Teiselt poolt, kuna oli näha, et nüüd tulevad nii-öelda aeglasemad ajad, me hakkasime tegelema uute mudelite arendusega ja tulime välja kahe uue klaverimudeliga, sest mu mõte oli selles, et kui siis jälle normaliseerub olukord ja ookean rahuneb maha ja päike tuleb välja ja tulevad jälle ilusad ilmad, siis ei ole meil mitte kolm mudelit nagu seni, vaid nüüd on juba viis.” [1:12:05] Kuhu liigub klaveritööstus ning Estonia klaverivabrik? Indrek räägib oma kogemustest Hiina turuga. [1:23:40] “Ma väga sageli mõtlen, et küll on minul vedanud, et ma võin nii võrratu asjaga tegeleda nagu klaverid. See on erakordne võimalus ja õnn, et ma saan teha sellist ilusat muusikainstrumenti.” [1:26:50] “Üks eriline tunne on mul endal sellest, et me oleme üks väheseid, kui mitte ainuke klaverivabrik, kellel on riigi nimi klaveri peal.” [1:29:50] Indrek räägib põnevamatest klientidest, kellega on klaveritööstuses kokku puutunud. [1:35:55] “Niisugune traditsioon on, et sa lähed koju ja allkirjastad selle klaveri malmraami peale tänutäheks meie meistrite ja meie firma poolt, et nad on selle klaveri valinud. /…/ Sinna juurde käib ka teatud klientide juurde visiidid, kui nad on teinekord kokku kutsunud oma pere või ka tuttavad. Siis natuke mängime muusikat – nemad ka mängivad – ja allkirjastame selle pilli, teeme pilte koos ja teeme sellest klaverist mitte niivõrd objektiivse kuivõrd subjektiivse perest perre põlvkonniti edasiantava instrumendi.” [1:38:30] Indrek arutleb, millised oleksid tema valikud, kui Estonia klaverivabrikut poleks olemas ning räägib klaveri tähtsusest tema elus. [1:43:10] “Sageli tahetakse klaveri ümber suuremat pilti, kuni selleni välja, et mitmed omanikud on hakanud suviti laevadega siia (Eestisse – toim.) tulema.“ [1:46:40] “Siia juurde ma tahan tuua, et Estonia klaveril oleks tema oma kõla. Sa ei püüa olla nagu keegi teine ja talle siis kõlaliselt järgi joosta või teda kopeerida. Me siiski kõik kasutame oma kultuurilist tausta, kust me tuleme, kes me oleme. Ja kui sa paned selle kõlapilti, siis see on kui värvide mäng maalil ja need värvid, mida sina kasutad ja see maailmanägemus, mis sa sinna maali valad, sinu emotsioonid, läbielatu, meie ajalugu, meie arusaam on tegelikult kõik selles kõlapildis.” [1:52:25] “Me peaksime väärtustama meie kultuuripärandit, seda hindama, et meil oleks rohkem omavahelist mõistmist, armastust, läbisaamisoskust ja et inimesed tunneks, et see on üks väga sisuka ja sügava kultuuripärandiga maa, mis saab maailma pilti rikastada.”
Arbo Valdma – eesti pianist ja muusikapedagoog Richard French – tuntud USA muusikaprofessor Venno Laul – isa, Eesti koorijuht ja muusikapedagoog, Eesti Rahvusmeeskoori Poistekoori rajaja, Estonia klaverivabriku juhataja Reet Laul – ema, pianist, Estonia teatri kontsertmeister Henry “Hank” Paulson – USA endine rahandusminister, investeerimispanga Goldman Sachs juht Perekond Morgan – USA pankurite perekond, panga JP Morgan loojad Jay Leno – kuulus USA õhtusaate juht, autokollektsionäär Steve Forbes – USA meediaettevõtja, omanimelise majandusajakirja looja
Saatest
“Globaalsed eestlased” on uus veebisaade ehk podcast, eesmärgiga luua vabariigi sajanda sünnipäeva lävel mälupilt märkimisväärsetest Eesti inimestest üle maailma, ennast avada ja üksteiselt õppida. Saatejuht Rainer Sternfeldi külalisteks on rahvusvahelisel areenil tegutsevad eestlased või eesti juurtega inimesed erinevatelt elualadelt – arstid, ettevõtjad, teadlased, kunstnikud, poliitikud, heliloojad, sportlased, jpt. Milline on olnud nende käekäik, nende valikud? Dekonstrueerime saatekülaliste mõttemaailma, töömeetodeid, lemmikraamatuid, treeningkavasid, jne. Saate läbivateks teemadeks on lisaks ka Eesti käekäik, eestlus globaliseeruvas maailmas, meie ühiskondlik küpsemine, ning mida saaks igaüks oma elus teha selleks, et rahvusvahelises konkurentsis võita?
Ma olen kasutaja. Ma räägin kanepist, mitte tarkvarast. Ning mitte tööstuslikust, vaid sellest “päris” kanepist. Psühhoaktiivse mõjuga ja puha. Kasutasin seda viimati eile. Ja üleile. Käesolevaga palun ma sinu abi, et kasutada seda ka edaspidi.
Mul ei olnudki selle postituse kirjutamisega esialgu väga kiiret, sest tegelen parasjagu enda perekonna tagasikolimisega Ameerika Ühendriikidest Eestisse*. Olen ettevõtja. Töö tõttu kolisin siia ning töö tõttu kolin Eestisse ka tagasi. Pakkimine ja otste kokkutõmbamine võtab kogu tähelepanu. Sain aga paar päeva tagasi aru, et minu jutt, just käesolevas sõnastuses, on hetkel ehk veel viimaseid päevi seadustega kooskõlas. Sest olen mõne päeva pärast taas Eesti elanik.
Et alustada õigest otsast, pean mõne sõna endast rääkima. Juhtus nii, et mind tabas kasvaja. Eks ole see ju paljukuuldud asi, kuid minu puhul veidi keerulisem, kuna kasvaja seadis end sisse just ajus. Esimene ajuoperatsioon toimus Tartus. Kõik läks enam-vähem hästi, kuid koolitajana, kelle oluline töövahend on ju näolihased, ma pärast seda enam töötada ei saanud. Närvikahjustused olid selle töö igapäevaseks jätkamiseks pisut liiga suured. Seega, pidin vahetama vähemalt elukutset. Seoses uue tööga kolisin 2013 aasta suvel Californiasse, kus 2015. aastal opereerisid Los Angelese neurokirurgid mu aju juba teist korda. Ettevõtmine oli küll edukas, kuid tõi kaasa täiendavaid kahjustusi närvisüsteemile. Et mitte pälvida su tähelepanu haletsusega, ei hakka ma loetlema kõiki neid asju, mida ma enam teha ei saa või mida pidin uuesti õppima. Mõnda neist tahan aga jagada.
Enne viimast operatsiooni käis mul pea ringi. Umbes nii nagu inimesel käib tavaliselt siis kui ta ennast liiga täis joob ja siis joonelt magama läheb. Tead küll, see “karussell”, mille pealt ei saa maha. Koordinatsioon oli niigi nagu külajoodikul ning lisaks veel siis see. Kogesin seda hommikust õhtuni veidi rohkem kui aasta. Ütlesin vahel naljaviluks, et hea meelega jooks ennast täis, aga pole mõtet, sest enamik joobe sümptomeid olid juba niigi olemas. Väljaarvatud kahjuks need meeldivad joobetunnused. Ent tõsiselt rääkides – oli päevi, mil ma ei suutnud voodist tõusta. Ja ei tõusnudki. Enamikel päevadel panin ma ennast aga riidesse ja läksin tööle. Vahel ainult selle pärast, et teised ümberringi tegid sama ning see tundus ainus normaalne viis mitte hulluks minna. Mõni sõber ütles vahel, et sa oled vapper. Ise vaidlesin peaaegu alati vähemalt mõttes vastu, sest ma nägin seestpoolt, kui raske see kõik oli. Ma oleks võib-olla tahtnud alla anda. Aga ma ei teadnud, kuidas see käib. Et suren ära, või kuidas täpselt siis?
Aga ma polnud ju lihtsalt ettevõtja Räniorus. Olin ka isa ja abikaasa. Olukorras, kus oleksin soovinud võõras riigis enda pere sisseelamist toetada, pidin järjest rohkem toetuma aga hoopis nendele. Minu sellel ajal 7 aastane tütar jälgis alati teraselt, kuhu ma astun ning enne kui ma jõudsin järjekordse kallaku peal tasakaalu kaotada, oli ta mulle juba ettenägelikult käe ulatanud. Suureks abiks olid ka toetavad sõbrad ning ülimõistvad kolleegid.
Kõige hullem oli peapööritust ja kõike sellega kaasnevat kogeda just magama jäädes. Enne viimast kriisi olin nagu iga teinegi inimene harjunud asjaoluga, et ükskõik kui halb sul ei ole, alati saab tõmmata ennast kerra ja panna silmad kinni, et vähemalt mingi osa sellest maailmast, mis sind segab, jääks tahaplaanile. Õudne oli leida, et seda pelgupaika enam ei olnud. Võtsin umbes aasta aega kasvavates kogustes nii valuvaigisteid, rahusteid kui unerohtu. Hambad ristis otsisin lahendusi ja tegin kõik, mida suutsin, et vähemalt vaimselt ühes tükis püsida. Ühekorraga läks vaja kõike, mida olin eelneva 40 aasta jooksul rahulikuks jäämise kohta õppinud. Vaimselt selgematel hetkedel tundus, et ma olin selleks võitluseks loodud ning valmistunud terve varasema elu. Kehvematel hetkel tundusin endale hädavaresena, kes kurdab asjade üle, mida ilmselt miljonid inimesed enne mind on hambad ristis ning rahulikult vaikides üle elanud. Ja mina ei suutnud.
Reisisin üle maailma, parimate arstide juurest järjest uute parimate arstide juurde. Lisaks kohtusin ühel või teisel moel kõikide ravitsejatega, kellest ma vähegi lugu pidasin või kellega kontakti sain. Eelmise aasta suveks jõudsin oma otsingutega lõpuks Los Angelese neurokirurgide juurde, kes olid spetsialiseerunud just selle kasvaja lõikamisele, mis mul “juhuslikult” käepärast oli. Head nõu kirurgi valimisel andis mu enda neuroloog Tallinnast. Operatsioon tundus sellel hetkel vältimatu ning viidi läbi tõenäoliselt maailma parimate spetsialistide poolt. Kuigi kirurgiline sekkumine tundus lühikeses plaanis kui rongi alla jäämisena, likvideeris ta keskmises plaanis siiski selle olukorra, milles ma olin. Omavahel öeldes oli ka viimane aeg, sest olukord hakkas juba sõna otseses mõttes mitte ainult närvidele vaid tõsiselt ka ajude peale käima. Surve alla oli muu hulgas sattunud just see osa ajust (ajutüvi), mis tegeleb südame töö, hingamise ning ärkvelolekuga. Viimastel nädalatel enne operatsiooni võtsin Xanaxit, et lihtsalt rahulikult sisse-välja hingata. Mõtetes paanikat ei olnud, aga kehas oli. Tagantjärele ei osanud keegi öelda, kui kaugel olin ma enda elu kaotamisest.
Pärast operatsiooni jäi peapööritus oluliselt väiksemaks. Ärkvel olles ma seda mõnel päeval enam ei märganudki. Nii on tänaseni ning arstide hinnangul ilmselt ka elu lõpuni. Kuid eriti hästi märkan ma neid pööritusi just siis, kui ärkvelolek hakkab muutuma uinumiseks. Mis omakorda tekitab mingit ürgset, kirjeldamatut õõva. Ma tean, et need pööritused tulevad, kuid ometi ehmatavad nad mind iga kord. Mitte nii nagu multifilmis või Picasso maalil, vaid vaikselt, kinnisilmi lamadesi. Kaheksa tundi järjest. Minutiliste vahedega. Kokkuvõttes tähendas see kõik aga, et ma ei saanud endiselt loomulikul moel magada.
Põhjus, miks ma sellest kõigest avalikult kirjutan on aga siin. Mul nimelt oli ühe San Francisco arsti retsept kanepile juba aasta enne operatsiooni. Erinevatel põhjustel ei kasutanud ma seda aga eriti, sest lihtsam oli alati võtta mingi farmaatsiatööstuse “litakas”. Kanep tundus (ka pärast esimesi katsetusi) nagu siidikinnas haamri kõrval. Teiseks ei tulnud ma selle peale, et seda magamajäämiseks pruukida. Lisaks eelnevale polnud ma veel ka suurem asi kanepisõber.
Peagi märkasin, et olen retseptiravimitega jõudmas tupikusse – välja arvatud siis kanepiga, mida ma rahustite ja unerohtude ees ei eelistanud ning seega ka praktiliselt ei kasutanud. Kõige hullem oli olukord aga opiaatidega, mida mulle röögatute valude vaigistamiseks varasemalt välja oli kirjutatud. Õppisin teema kohta nii palju kui suutsin. Ühel hetkel sain aru, et olen heroiinisõltuvusest ainult ühe sammu kaugusel. Lugesin, et maailmas on loendamatul hulgal pereemasid, kes on samuti valu tõttu võtnud valuvaigisteid, kuid on nüüd salaja juba heroiini peale üle läinud. Kuna mul ei olnud aega ega tahtmist rehabilitatsiooni minna, siis koostasin endale ise plaani 40 päevaga sellest kõigest lahti saada. Selgus, et kogust tohtis iga nelja päeva tagant vähendada ohutult ainult 10-20%. Õppisin kiiresti ja valusalt, et kiiremad lähenemised võivad kutsuda esile nii koomat kui ka surma. Kuidas täpselt see kõik käis, väärib ehk kunagi eraldi postitust. Plaan õnnestus, kuid lõpuks jäid ikkagi öökapile unerohud.
Mul oli vaja midagi, mis selle peapöörituse magamajäämise hetkel ära “kustutab”. Kui ebatervislikkus kõrvale jätta, siis võiks unerohtusid ju võtma jäädagi. Niisuguse lahenduse suurim probleem – lisaks sellele, et see pole üldse tervislik – peitub aga kasvavas tolerantsis unerohu vastu. See tähendab, et sama mõju saavutamiseks tuleb kasutatavaid koguseid pidevalt suurendada. Ideaalis on unerohtu aga ette nähtud võtta maksimaalselt 1 tablett päevas. Ning kõige rohkem 2 nädalat. Et “enda piinad lõpetada”, otsustasin teha proovi kanepiga. Elasin ju lõppeks endiselt Californias. Seega, sõitsin korraliku kodanikuna retseptiga apteeki ja küsisin nõu. Mul soovitati proovida ühte üsna konkreetset Indica kanepiõli (aurutiga), kuna see mõjub just und soodustavalt ning aitab ajul enne und piltlikult rääkides “otsi koomale” tõmmata. Et uni tulles ka püsiks, ostsin samast “apteegist” (inglise keeles tegelikult dispensary) ka kõrge CBD sisaldusega kanepišokolaadi. Vahemärkusena olgu öeldud, et CBD on üks enimuuritud kanepis sisalduvaid kannabinoide, mille üks käepärane omadus on kanepi psühhoaktiivse mõju vähendamine.
Olin alguses ettevaatlik. Nii auru kui šokolaadiga. Umbes kahe nädala pärast olin aga unerohtude kasutamise lõpetanud ning vähendanud magama jäämiseks vajalikku kanepi kogust umbes paarkümmend korda. Erinevalt unerohtudest (mis unetust teadupärast ei ravi), läheb kanepit soovitud mõju avaldumiseks vaja järjest vähem ja vähem. Hetkel vajan magamineminekuks vaid murdosa sellest, mida vajasin veel paar kuud tagasi. Läbimurre oli minust kõik need aastad vaid nädala-kahe kaugusel. Olin rõõmsalt üllatunud. Samas, tundsin ennast ka veidi petetuna – petetuna iseenda ja ülejäänud ühiskonna poolt. Umbes nagu, et miks mulle keegi enne ei rääkinud. Rumal tunne, sest sain aru, et tegelikult oli ju räägitud küll. Kanepi raviomadused pole ju mingi hoolikalt varjatud saladus. Lihtsalt mina ei pööranud sellele tähelepanu ning pidasin neid kanepijutte kanepisõprade katseks legaliseerida midagi, mis neile meeldib. Mul polnud midagi selle vastu, aga see ei tundunud minu lahinguna – mul polnud sellest kuigi palju võita. Nüüd aga ei mõistnud ma enam, miks on niivõrd leebel ja tõhusal ravimtaimel selline maine. Kõik need aastad oli mitmete probleemide lahendus minu jaoks siinsamas. Oleksin otsekui avastanud iseenda vandenõu iseenda vastu.
Sellele postitusele on tõenäoliselt raske “laike” saada, sest kanep kui teema on Eestis endiselt põlu all. See “laik” polegi ehk nii oluline. Oluline on, et sa lugesid.
Vajan su abi ühe asjaga, mis ei ole esialgu midagi käegakatsutavat. Ühtegi linki ei pea klikkima ning raha ei pea annetama. Palun lihtsalt: mõtle veidi seda mõtet, et peale minu on hetkel maailmas veel sadu tuhandeid inimesi (ainuüksi USA-s üle miljoni), kes kasutavad kanepit meditsiinilistel eesmärkidel. Igaühel neist on oma lugu ning põhjus. Kanep (täpsemalt siis kannabinoidid) on osutunud läbimurdeliseks ravimiks või sümptomite leevendajaks nii sclerosis multiplexi, depressiooni, unetuse, ärevuse, valu, glaukoomi, epilepsia kui ka näiteks vähi keemiaraviga kaasneva iivelduse leevendamisel. Nimekiri on pikk.
Lisaks uuritakse hetkel veel ka kannabinoidide mõju vähirakkudele. Märkimist väärib ka asjaolu, et kanepisõltuvus on midagi muud, kui sõltuvus alkoholist, tubakast või teistest levinud psühhoaktiivsetest, retseptiga saadaval olevatest ainetest. Erinevalt alkoholist, tubakast või retseptiravimitest ei too kanep pideva väärkasutuse korral kaasa mitte surma, vaid enamalt jaolt lihtsalt kodaniku, kes teiste arvates oma eluga piisavalt kiiresti edasi ei liigu. Lihtsalt võrdluseks, et ainuüksi alkohol põhjustas eelmisel aastal ainuüksi Eestis üle tuhande surmajuhtumi. Kanepiga üldreeglina surmajuhtumeid otseselt ei seostata. Küll aga on kanep ohtlik kui selle kasutamise järel istuda autorooli või asuda juhtima mõnd muud tähelepanu nõudvat masinat. Kuigi kanep ei ole enamikule inimestest ohtlik (v.a nendele, kellel on geneetiline eelsoodumus skisofreeniaks), usun, et selleks, et meditsiiniline kanep abivajajateni jõuaks, on vaja tasakaalukat ja läbimõeldud süsteemi. Kanepit on võimalik väärkasutada. “Use it, don’t abuse it,” ütlevad teadjad. Nii et suuresti sama, mis paljude teiste retseptiravimitega.
Lisaks nendele sadadele tuhandetele inimestele on maailmas veel mitu miljonit inimest, kes saaksid kanepist abi, kuid ei saa seda hankida, sest nende riigis peetakse kanepit ohtlikuks narkootikumiks. Ka Eesti on üks sellistest riikidest. Eravestlustes on mulle mitmed Eesti arstid tunnistanud, et ma peaksin nii arstide kui avalikkuse arvamuse muutmiseks ise teavitustööga tegelema. Kõik mõtlevad inimesed, keda olen kohanud näevad meditsiinilisel kanepil selget rolli. Ma pole seni kohanud inimest – arsti, sõpra, teadlast ega poliitikut, kes leiaks, et et kanep on mulle siiski ehk kahjulik. Milles siis asi? Miks ei saaks ma Eestis kanepi kasutamist jätkata? Kas asi on arstides? Poliitikutes? Jõustruktuurides? Mulle hakkab selgeks saama, et tegelikult mitte.
Kõige enam pidurdab kanepi meditsiinilist kasutamist ühiskonna avalik arvamus. See omakorda mõjutab poliitiku arvamust, mis omakorda mõjutab seadusandlust, mis omakorda mõjutab aga jõustruktuuride tegevust, mis kaudselt mõjutab ka seda, kuidas arstid olukorda näevad. Kanepi maine on Eestis endiselt pehmelt öeldes kehvapoolne. Paljud inimesed, kes tegelikkuses usuvad, et meditsiinilisest kanepist oleks Eesti inimestele kasu, ei saa oma arvamust avaldada ilma, et talle meie kõigi silmis teatud märk vähemalt mõttes külge pannakse. Ka mina ise ei ole julgenud enne tänast oma maine huvides avalikult sellel teemal sõna võtta. Mõistan väga hästi kõiki saatusekaaslasi, kes eelistavad pigem vaikida. Kanep seostub enamiku jaoks inimestest Jamaica, reggae’i rütmide ning inimestega, kes oma eluga midagi tarka justkui peale ei oska hakata. Saan aru ka sellest suhtumisest – psühhoosis teismelised ja muud kuritarvitamise tagajärjed ei aita meditsiinilise kanepi kasutusele kaasa. Eesti seadused tegelikult võimaldavad kanepi ravimina väljakirjutamist, kuid see protseduur pole oma keerukuse tõttu loodud inimestele, kellel tegelikult kanepit vaja läheks. “Linnuke” on kirjas, kuid abivajajatele retsepte praktiliselt välja ei kirjutata. Eestis on minu teada antud välja mõned üksikud retseptid ning needki küllalt hilja. See tähendab, et patsiendid, kellele need mõeldud olid, surid seda leevendust saamata.
Seega, ma tegelikult palun sinult päris palju. Palun, et sa muudaksid oma arvamust. Või siis vähemalt kaaluksid selle muutumist. Plaanin Eestis teha kõik endast sõltuva, et oma ravi jätkata. Usun, et mul pigem õnnestub saada arsti retsept kanepile. Tahan, et see jõuaks ka teiste abivajajateni.
Et minusugused inimesed saaksid kanepile retsepti, peaksid patsiendid teadma oma võimalusi, poliitikud ilma hirmuta lihtsustama uute rakendusaktide abil ravikanepi kättesaadavust ning arstid leidma viisi, kuidas kanepit otseselt propageerimata, seda abivajajatele vajadusel siiski välja kirjutada. Minu isiklik kogemus näitab, et arstid tahavad aidata. Hiljuti muutus meditsiiniline kanep seaduslikuks ka Euroopa Liidu südames, Saksamaal. Ühendriikides on meditsiiniline kanep ühel või teisel moel abivajajatele seaduslikult kättesaadav juba ligi pooltes osariikides.
Miks peaks see aga meid kõiki puudutama? Ma toon ainult ühe näite. Olen kuulnud, et statistika järgi puutub iga neljas eestlane kokku isiklikult või lähedase kaudu vähiga. Varem või hiljem. Üks levinumaid vähi ravimise vorme on keemiaravi ehk kemoteraapia. Keemiaravi kõige levinum kõrvamõju on aga iiveldus ja söögiisu kadumine, mis reeglina paranemisele mitte kuidagi kaasa ei aita. Kanep on juba aastaid arstidele teada kui hea kemoteraapia kõrvalmõjude kahandaja. Seega seisavad päris paljud ühel hetkel silmitsi olukorraga, kus kanepist saaks neile või nende perekonnale kasu olla. See on meie kõigi asi.
Muutused aga ei juhtu iseenesest. Et kanepist saaks inimestel kasu olla, peavad kanepi suhtes võtma seisukoha inimesed, kellel endal selle substantsiga kokkupuudet võib-olla ei ole ning saatuse heatahtliku naeratuse korral ka ei tule. Seega, kutsumata kedagi üles kanepit kasutama, kutsun ma sind üles kanepist uutmoodi mõtlema. Ning oma mõtteid sellel teemal ka avalikult välja ütlema. Kus ja millal? Ju sa ise tead.
Mida ma siis ise lõpuks õppisin? Mul on olnud võimalus külastada parimaid kliinikuid USA-s, Saksamaal, Shveitsis ja Eestis. Kohtuda maailma parimate arstidega. Tulemuse võib kokku võtta kahe tõdemusega. Esiteks, arstide ning ülejäänud meditsiinitöötajate oskustel ning südame suurusel praktiliselt ei ole piire. Seda sõltumata riigist. Teiseks, sinuga võib juhtuda nii, et pärast lõpmatul hulgal erinevate ravimite proovimist võib kõige geniaalsemaks rohuks osutuda üks “lihtne” ravimtaim.
Selge see, et olen optimist. Olen üks väheseid eestlasi, kes usub enda retsepti saamisesse juba käesoleval aastal.
Kui see õnnestub, tahaksin kindlasti kaasa aidata sellele, et ravivõimalused ka teistele patisentidele, kes abi vajavad, paraneksid. Miski ütleb mulle, et kuidas selle kõigega päriselt läheb, sõltub lõpuks ka avalikust arvamusest ja seega sinust. Rohkem või vähem. Palun su abi, et pigem rohkem.
“Minu jaoks tõeline eestlane on see, kes tahab olla eestlane… nii lihtne see ongi.”
Minu kuues saatekülaline on polüglott Irma Kaljulaid, kes täna töötab Euroopa Komisjoni pressiatašeena Pariisis, kuid kes on pidanud mitmeid huvitavaid ameteid ning kes alustas oma karjääri tõlgina. Siin saates ei esinda Irma aga oma tööandjat, vaid väljendab oma isiklikke arvamusi ning jagab oma isiklikke kogemusi.
Me kuuleme tema lugu, mis on lugu Euroopa rahvastest, ning see episood on hea õppetund meile kõigile kuulamise ja üksteise mõistmise olulisusest. Lisaks eesti keelele räägib ta inglise, prantsuse, leedu, hispaania, kreeka, vene ja veidi ka soome ning portugali keelt. Irma on töö tõttu elanud nii Luksembrugis, Soomes, Indias kui Prantsusmaal, ning töö tõttu reisinud ka Aafrikas, Kreekas ning mujalgi.
Lisaks räägime Irmaga:
tema tööst Pariisis ning kuidas ta sinna jõudis;
kuidas ta mõtleb keelte õppimisest, tõlikimisest ja erinevatest rahvastest aru saamisest?
kuidas tekkis tal tugev side teiste Euroopa rahvastega hoopis Indias elades; ja ta kirjeldab eriti hästi seda milline oli tema India kogemus vs siis see mida me stereotüüpidest teame;
Luksemburgi eestlastest ja Globaalsest Eestist ning mida see üldse tähendab?
saate lõpupoole vastab Irma ka igipõlisele küsimusele – kes ikkagi on tõeline eestlane?
Irma Kaljulaid ja Rainer Sternfeld Tallinnas (19.august 2016)
Irma on tõeline pärl. Ta esindab uut põlvkonda, kelle jaoks on maailm lahti mitte ainult piiride kontekstis, vaid ka keelte ja kultuuride kontekstis. Samas on ta piisavalt vana, et mäletada veel Nõukogude Liidu viimaseid aastaid, ning selles kõige juures jääb ta äärmiselt tagasihoidlikuks ja ma arvan, et tema näol on Eestil olemas sild Euroopa rahvaste vahel, kes aitab meil üksteist paremini mõista.
Siin on minu vestlus seitset keelt rääkiva Irma Kaljulaiuga. Head kuulamist!
Saatemärkmed
[04:10] Irma räägib oma tööst Euroopa Komisjoni pressiatašeena. [12:10] Mida pidi Irma oma lasteaia kaaslastele seoses keeltega tõestama? [13:58] Kuidas Irma sattus tööle Luksemburgi juba enne Eesti liitumist ELiga. [15:38] Irma teekond Luksemburgist Indiasse. [18:20] Juttu on töökultuurist Indias EL kultuurinõunikuna koostöös 25 saatkonnaga. [24:00] “Euroopa filmid ei ole enamasti rõõmsad ja neil ei ole enamasti lõppu”, Irma kirjeldus Indias Euroopa filmifestivalil võrdluseks India õnnelikele filmidele. [27:20] India stereotüüpidest. [30:25] “Tulge nagu maadeavastajad ja unustage oma joonlauad! Kõik, mida te näete, võib olla uudne, sürreaalne ja teistsugune.” Irma räägib reisimisest Indiasse. [36:00] Irma kirjeldab kontraste ja vastandlikke mõtteviise kolimisest New Delhist Pariisi. [41:00] Irma kirjeldab oma nägemust, millest tulevad arusaamise ja tõlgendamise probleemid tänapäeval. [51:35] “Rahu ja harmoonia alus on elementaarne turvatunne, igaühe hinnata, kas ja millises valdkonnas ja kui palju meil seda Eestis on või ei ole, miks see on nii ja kuidas seda saab mõnes valdkonnas suurendada.” [53:53] Kuidas Irma kirjeldab Eestit välismaalasele? [56:54] Kes on tõeline eestlane? [58:15] Irma räägib uus-väliseestlusest Luksemburgi eestlaste kogukonnas [1:07:40] “Mida rohkem me inimesi siit välja arvame erinevate kriteeriumite alusel, seda vähemaks meid jääb” – Irma räägib Eestist ja eestlusest. [1:08:23] “Kuidas me teeme endast kõik selleks, et tahta olla koduks nendele inimestele, kellel on Eestiga mingi seos?” [1:13:35] “Teoreetiliselt iga eestlane peaks rääkima 5300 inimesele, kes me oleme ja kus me oleme.” [1:20:15] Mida Irma kingiks Eesti Vabariigile 100. sünnipäevaks? [1:27:29] “Meid kasvatatakse selliselt, et hästi palju oleneb meist, ja mõista või tajuda seda, et ei olene, tulebki lihtsalt kaasa minna mingisuguse vooga, mis see elu on, usaldada seda protsessi ja usaldada seda, mis tuleb ja kokkuvõttes võtta sellest parim – seda ütleksin endale küll, see kokkuvõttes vähendab stressi ja pingete peale panemist.” [1:36:15] “Imetlen muusika loojaid ja neid, kes seda esitlevad ja toovad selle inimesteni.“
Eesti armastab ja vihkab oma startup-ettevõtteid. Mitte millestki alustades, vaid ajude ja pikkade öötundidega suure raha tegemise lood tunduvad mõnele romantilisemale vaatlejale nagu kaasaegne ime ja meie majanduse ainus päästerõngas. Teise jaoks on kogu see “äpindus” arusaamatu, naiivne mäng. Iga idufirma-loo peale on põlglikke rehmajaid, kes tahaksid rohkem neile läbinisti tuttavat “päris majandust”, aga on ka elevil kaasaelajaid.
TEADMATUS POLE PAHA PÄRAST
Pelgalt viimase kuu jooksul on sõna “startup” või “idufirma” esinenud Eesti meedias 1-19 artiklit päevas. Enim majandus- ja IT-väljaannetes, aga üha rohkem ka üldhuvi-kanaleis:
Subjektiivsete arvamuste kõikumine seinast seina on vabas meedias igati OK. (Lugejate kommentaarides toodud anonüümseid hinnanguid noorte ettevõtjate isikute kohta ei soovita siiski lugeda, nagu ikka.) Eesti tehnoloogiafirmade asutajate seas on valdavaks reaktsiooniks igale järgmisele torkele üksteise lohutamine, et ära pane tähele, tee oma asja, karavan läheb edasi ja kui su äri juhtumisi õnnestub, siis küll ka sentiment muutub.
Aga äkki õnnestuks meil sektori kapseldumise asemel rahulikult läbi valgustada mõned kitsaskohad ja eeldused, mille raames idufirmad toimetavad, et ka nende varases faasis oleks avalikkusel kergem hinnata, kuidas neil läheb? Ja mine tea, ehk ka vaikimisi positiivsemalt suhtuda.
Seda siinses postituses teha proovimegi, nii puust ja punaseks ja visuaalselt kui välja tuleb. Alustame kohe päris algusest: millises tehnoloogilises keskkonnas startupid maailmas tekivad, kuidas nende mõnikord jaburad tooted arenevad, kes kogu seda eneseotsingut rahastavad ja miks meil neid veidraid moodustusi Eestis üldse vaja on.
ÄRATÕUGE: Tehnoloogia odavnemine
Inimestena oleme me harjunud ümbritsevast maailmast mõtlema lineaarselt. Näiteks homne tööpäev on ootuspäraselt sama pikk kui tänane ja iga järgmine neist 186 kilomeetrist Tallinnast Tartusse on sama pikk kui eelmine. Ka areng toimub enamasti tasapisi. Selleks, et kaks korda kiiremini joosta tuleb aastaid trenni teha, ja algkoolist doktorikraadini arendatakse oma teadmisi lausa aastakümneid. Meie jaoks ei ole tavaline mõelda, mis juhtuks, kui sa teeks midagi juba täna 2X paremini kui eile, ja ülehomme duubeldaks tulemusi veelkord.
Eksponentsiaalne kasvukõver ehk “hokikepp”
Aga juhtub nii. Näiteks selline näeb välja graafik kui algne väärtus 0.1 (olgu see siis klientide arv, kasum, pingutus, mis iganes) kahekordistub iga päev ja jõuab juba 24 päeva pärast väärtuseni miljon:
Tänu järsule raketi-kiirendusel paremas servas tabab sellist graafiku vaatajat üks meelepete: tundub, nagu esimesed 15 päeva ei toimugi midagi. Aga tasub meeles pidada, et kasvamise pingutus igast punktist järgmiseni ei ole mitte kuidagi väiksem või lihtsam kui miljonite mäng lõpus. Seega ka selle graafiku näiliselt “lamedad” esimesed 7 päeva “vaikset tiksumist” peidavad endas 64 korda kasvu: 0.1, 0.2, 0.4, 0.8, 1.6, 3.2, 6.4…
Kui need nii põhimõtteliselt erinevad lineaarsed ja eksponentsiaalsed arengud ristuvad, tekib inimeste peades teatav kognitiivne konflikt, millele juhtis 90ndatel tähelepanu Microsofti asutaja Bill Gates: inimesed ülehindavad tehnoloogia arengu lühiajalist mõju ja alahindavad muutust, mis juhtub pikaajaliselt. Piltlikult öeldes on vanavanema jaoks Oculuse tehistõelisus aastaid lihtsalt üks veider kehva graafikaga arvutimäng, kuni ta ühel hommikul sealt enam oma lapselapsi enam üles ei suuda leida:
Paljudes tehnoloogia-valdkondades elamegi me mitte lineaarsete, vaid eksponentsiaalsete muutuste ajastul, iga päev. Ka ilmselt tehnoloogia-kauged inimesed on ehk kuulnud Moore’i seadusest, mis ütleb, et iga 18 kuu järel kahekordistub sama raha eest saada oleva tehnoloogia arvutusvõimsus. Seda trendi oleme saanud jälgida juba enam kui sajandi ja seni on kõik aeg-ajalt kerkinud pidurdumise märgid edukalt ületatud:
Moore’i seadus kirjeldab, kuidas arvutid muutuvad eksponentsiaalselt kiiremaks ja odavamaks.
Lisaks tarbija rõõmule veel sagedamini müügile paisatavast kaks korda kiiremast iPhone’ist tähendab see trend eksponentsiaalset muutust tehnoloogia loomise poolel tegutsejatele. Kui keegi programmeerib tarkvaratoote, siis ta võib kindel olla, et iga 18 kuu järel maksab selle ülalpidamine 2X vähem, või jaksab sama tarkvara 2X rohkem ära teha. Seda muutust saab ärikeskkonnas siis vastavalt kasutada selleks, et teenida ajas üha suuremat kasumit, või lasta turu laiendamiseks jätkuvalt hindu madalamaks:
Vähem kui 25 aastaga langeb $500 hinnaga alustava tehnoloogia hind alal 5 sendi. Allikas: KPCB
Moore’i seadus ei ole tehnoloogia võimekuse ja hinnamuutuse lagi. Näiteks ühe inimese genoomi kaardistamise puhul on 100 miljoni dollarisest hinnalipikust saanud vaid kümnekonna aastaga 1000 dollarit:
Alates 2007. aastast on geenitehnoloogia odavnenud arvutitest järsult kiiremini.
Hea uudis on, et sellises keskkonnas saavad järjest pisemad tiimid järjest väiksemate vahenditega teha ülisuure mõjuga ettevõtteid, ka väikeses Eestis.
Tehnoloogia PEALE äri ehitamise veidrused
Startup ehk idufirma on Steve Blank’i sõnastatud populaarse definitsiooni kohaselt “ajutine inimorganisatsioon, mis otsib korratavat ja skaleeritavat ärimudelit”. Siin torkab ilmselt silma eristus, et startup ei ole seega veel “päris firma”, mis teab, kuidas ta raha teenib, vaid grupp inimesi, kes alles otsib seda teed.
Suurem osa Eesti idufirmasid on oma uute äriideede realiseerimiseks ja opereerimiseks otsustanud kasutada tarkvara. See lihtsalt muutub nii kiiresti kättesaadavamaks ja pakub mudelite katsetamiseks palju paindlikkust. Seda, mida enne tehti tehasetäie füüsiliste masinate ja sadade teenindavate inimestega, tehakse nüüd näiteks tarkvaraga mõjutades ühte tööpinki või korraldades klienditeenindust tehisintellekti toel läbi iseteenindus-äppide.
Tarkvarapõhisel majandusel on veel paar huvitavat omadust.
Esiteks on tarkvaratoote puhul iga järgneva koopia tegemise marginaalne kulu null. Kui üks miljon täiendavat Tallinki klienti eeldavad firmalt mitmeid miljardeid uute laevade ehitamise investeeringuid, siis täiendav miljon Skype kasutajat maksis firmale otsestes kuludes vaid niipalju sente kui läks tarkvara allalaadimiseks serveriruumi ja internetimahtu. Interneti ülesehituses on koopia tegemine nii loomulik osa, et me isegi ei mõtle sellele, et kui nt Postimehe või Delfi avalehte külastab korraks 100,000 lugejat, siis nende arvutitesse ja telefonidesse sündis välgukiirusel 100,000 identset isiklikku koopiat:
Teiseks, mida sügavamale juba toimivasse majandusse tarkvaraga torkima minnakse, seda tõenäolisem on, et palju uusi ideid on kõrvaltvaataja jaoks võõristavad või lausa lollakad. Näiteks kui keegi üritab katsetada viise, kuidas tarkvara abil paarikümne aasta pärast Marsi-reisidel vee- ja hapnikuvaeses keskkonnas astronautidele süüa toota, siis võib teeme esimene prototüüp olla ju lihtsalt tarkvara-põhine lillepott. Ei ole kahtlust, et keskealisel Eesti mehel, kes juba lapsest saadik on näinud, kuidas vanaemal kaktused ka savist potis edukalt kasvasid on esmareaktsioonina selge, et tegu on mõttetu vidinaga. Tõepoolest, miks juhtida niisutussüsteemi tarkvaraga, kui vanaemal on kastmiseks piimapaki-kann?
Kui tehnoloogiline innovatsioon tundub kõrvalseisja jaoks kohe hea mõte, on see pigem marginaalne parendus olemasoleva suhtes, mitte eksponentsiaalsete tehnoloogiate ära kasutamine. Pisikeste parenduste häda on aga see, et õnnestumise korral on ka võit inkrementaalne, mitte suurusjärkusid suurem.
Teekonnal rumalusest tõsiduseni läbib iga idee küpsemisfaasi, seda katsetatakse ja selgitatakse ja ühiskonnal läheb aega et sellega harjuda ja normaalseks pidada. Vaata kasvõi enda pealt, kuidas Sa ise suhtusid 1995. a suure antenniga Nokia mobiiltelefonil SMSi toksimisse, võrreldes sellega, kuidas täna kasutad oma nutitelefonis Facebooki. Põhimõtteliselt saadad ju tähemärke üle mobiilivõrgu, aga midagi tundub nagu teistmoodi?
Samasugusel kõveral esimestest veidrustest masskasutuseni on ka täna terve rida tehnoloogiaid:
Täna “kuumadest” tehnoloogiatest on mõned optimistliku haibi tipul, teised aga juba mõistlike rakenduste aluseks. Allikas: Gartner
Kolmandaks tasub meeles pidada, et tehnoloogiaga eksperimenteerimise mängumaa on väga erinev alustava idufirma puhul, võrreldes mõne pika ajalooga, suure ja rikka firmaga.
Kui Sa oled ilma brändi, ressursside ja klientideta startup, siis sa ei saa eraldada 5% oma miljardi-käibest labori-ekperimentideks, sest… sul ei ole veel käivet. Sa pead suutma ka oma esimest toodet müüa, et kellelegi palka maksta. Ja selle esimese tootega turule minnes sa pead olema 10 korda parem kui kõik senised tooted turul, et üldse keegi sind ära kuulatagi viitsiks. 10% odavam või kiirem ei ole uue tulija jaoks piisav.
Just nii näemegi tekkimas tarkvarapõhiseid mudeleid, kus mõni uus tulija pakub vana ja kallist teenust näiteks päris tasuta. Mis võiks olla tarbija jaoks ahvatlevam? Suurte murrangute käigus toimub seega loodava väärtuse krabamine ettevõttesse (value capture) teistmoodi.
Näiteks Skype võttis vanade telekomide käest ära ca $30B+ kaugekõneäri, aga teenis ise sama ajaga, üle pikkade aastate kokku vaid $3B käivet (tulu). Seega $27B jäeti justkui teenimata, ja jagati robinhoodilikult laiali hoopis tarbijate rahakottidesse, s.t mujale majandusse – tarbimisse, säästmisesse ja nii edasi. Sellist käitumist võib vaadata kui vanast ärist õhu väljalaskmist ja head asja kogu maailmale (kõigile tarbijatele), aga võib alati ka mõnitada, et küll need Skype asutajad on lollid, oleks võinud ju kohe 2X või 10X suuremat kasumit teenida. Tähelepanuta jääb, et vaid natuke odavam toode tasuta pakkumise asemel poleks ilmselt olnud piisav, et üldse keegi hooliks.
Aga kust see raha siis tuleb?
Eksponentsiaalselt muutuvas keskkonnas, pea olematut edu-tõenäosust ignoreerides idufirma loomist nimetataksegi riski võtmiseks. Riski võtavad firma asutaja, esimesed töötajad ja investorid. Klient enamasti ei võta riski vaid ostab toote turuhinnaga. Riski ei võta ka riik: ka startupi põhjaminemise korral maksab see samamoodi makse nagu iga teine firma, eriti Eesti puhul, kus peamine maksukoormus on palkadel, mitte kasumil. Startupil esimesed ju on ja teist mitte. Ja kohe kindlasti ei võta mingit riski kõrvalised pealtvaatajad.
Seega üks hea uudis: vastandina aeg-ajalt kõlavatele sapistele kommentaaridele, ei saa ka põhja mineva idufirma puhul “petta” mitte keegi, kui ettevõtja ajab asju ka pankroti korral seaduslikult ja eetiliselt. Traagikat muidugi jagub, mõnes peres peab vanem leidma uue töö ja mõne varajase fänni jaoks võib kaduda ka meeldiv toode — aga need asjad on pigem normaalne tsükkel majanduses, mitte startupide eripära.
Toote arendamise algkapitali vajadust saame graafikul visualiseerida J-tähe kujulise kurviga. Tüüpilise idufirma alguses on vaja osta mõned arvutid ja lauad, ja palgata nende taha tarkvara looma ja müüma mõned riskialtid inimesed. Kui toode valmis saab ja keegi seda ostab, tuleb raha tagasi, loodetavasti üha kiirenevas tempos, kuni seda hakkab üle jääma ise oma kulude katmiseks ja lõpuks ka investoritele:
Aga unustame hetkeks tarkvara. Lihtsama näite peale mõeldes peab festivalil jäätiseputka rajaja hommikul ostma 100 jäätist hinnaga 1 EUR, et müüa need õhtuks maha hinnaga 1.20/tk. Sellisel juhul on tal vaja ärisse sisenemiseks 100 EUR algkapitali ja 12 tundi hiljem on ta tagasi teeninud 120 EUR. Keerulise tarkvarafirma puhul on graafiku kuju sama, aga telgede markeeringud erinevad: näiteks võib toote turuleviimiseni investeeringuvajadus olla mitte 100 EUR vaid 10 miljonit EUR, esimese käibe tekkimise punkt mõõdetav 24 kuuga 12 tunni asemel, ja see, kas toote hilisem müügihind on 1.20 või 1200 EUR tükist kapitali kaasamise hetkel veel täiesti ebaselge.
Äri õnnestumist saab kummalgi juhul hinnata ainult planeeritud eesmärkide täitmise järgi. Eeldame näitena, et idufirma investorid on nõustunud, et esimesed kaks aastat ei ole vaja tulu teenida, vaid on hilisemaks teenimiseks vaja tehnoloogiline platvorm ehitada. Sel juhul selle idufirma esimese kalendriaast aruandest kahjumi leidmine on umbes sama sisuline analüüs, kui lehepealkiri jäätiseputkast, kes enne uste avamist oli külmkapi täitmise kulude tõttu juba “sügavas kahjumis”. Tulude-kulude vahekord saab teatavaks siiski alles õhtul, kui kliendid on tagasi koju läinud.
Ajal ja kulul on tehnoloogiamaailmas veel üks seos. Eksponentsiaalsete muutuste tempo on paradoksaalsel moel halb uudis neile, kel on julgust alustada konkrentidest isegi vaid aasta-kaks varem. Varem startijad võivad “trahvina” innovaatilisuse eest kanda sadu kordi suuremaid kulusid kui ettevaatlikumad konkurendid, kes rakendavad mingi tehnoloogia järgmist, odavamat versiooni. Eksponendid töötavad mõlemat pidi: võidud kasvavad kui lumepall ja vead tapavad kiiremini kui kunagi varem, sest su konkurendid naudivad samuti eksponentsiaalseid laineid.
On olemas investorid, kes soovivad rahastada prognoositavate rahavoogudega “jäätiseputkasid” (näiteks pangalaen või private equity) ja kardavad kui tuld nii suurt riski nagu tehnoloogiasektoris. Ja on riskiinvestorid (venture capital), kes otsivad fikseeritud 6% aastatootluse asemel oluliselt suuremaid võite.
Idufirmade investorid annavadki neile raha arvestades, et igas katsetuses tulemuseni ei pruugita jõudagi. Riskikapitalistide puhul jääb üle 50% tehingutest kahjumisse, ja 5% tehingutest toovad üle 10-kordselt investeeringu tagasi. Väga huvitav on statistika, mis näitab, et kõige edukamate fondide kaotusega tehingute osakaal on kõrgem kui keskpärastel fondidel. Ebaõnnestunud projektid on selle äri lahutamatu osa.
Ka parimate riskikapitalistide tehnigutest pooled kaotavad raha ja 6% toovad 60% kogukasumist. Allikas: Benedict Evans
Ei asutajate ega investorite seas ole inimest, kes kindlalt ette teaks, milline innovatsioon õnnestub ja milline mitte. Kogu sellekohane teadmine on tagantjärele tarkus – lihtne on hiljem öelda, millistesse idufirmadesse pidanuks investeerima ja millistesse mitte.
Muidugi on ka variant austada vanasõna, et “võlg on võõra oma” ja teha asju ise, väliste investoriteta ja nö peost-suhu kasvades.
Selle kõige lihtsam näide tarkvaramaailmas on müüa ühele kliendile inimtunde, mitte arendada toodet/teenust, mida saaks kasutada miljon inimest. Jah, risk on madalam, sest uue programmerija palkamisega saab venitada senikaua, kui uus klient juba tuludega ootamas. Aga samas skaleerub see äri lineaarselt koos uute inimestega. Töötundide kogusele rajatud tehnoloogiaäri kasvatamine eeldab India või Ukraina rahvaarvu, mitte Eesti oma. Liigne riskikartlikuse tulemus Eestile: majandusharu kasvul on rahvaarvu lagi ees, ja see lagi on meil kordi madalamal kui konkureerivatel riikidel.
Teine variant on ehitada küll tulevikus skaleeruvat toodet, aga ainult nii, et edasi investeerid seda raha, mida juba teeninud oled. Mitte kaasata professionaalsete investorite kapitali. Tulemus: konkreetne äri kasvab oluliselt aeglasemalt kui hästi rahastatud konkurent, ja selle tõenäosus mitte võitjaks tulla on ülisuur. Samuti jääb Eestisse lühiajaliselt palkade, maksude jm kuludena saabumata välisinvestorite raha.
Milleks EestiLE NEED sageli tuksi minevad ÄRID?
Jättes kõrvale pelgalt lihtsama portfelliteooria, et ühe kasvama hakkava Skype, Transferwise või Pipedrive’ni jõudmiseks on meil vaja 100 tiimi, kes oma idufirma ehitamist prooviksid, on juba täna näha, millist spetsiifilist kasu toovad startupid Eesti majandusele.
Esiteks välisinvesteeringud. Riskiinvestorite panused Eesti idufirmadesse on jõudsalt kasvanud (kogukonna vabatahtlike poolt peetav tabel asub siin), 2014 aasta 68 miljoni EUR järel jõuti 2015 juba 100 miljoni piirimaile (2016 numbrid on veel poolikud). Kuna kohalike investorite kiht on õhuke on viimasel kahel aastal üle 90% startupi-miljonitest olnud otsesed välisinvesteeringud:
Teiseks loovad idufirmad juba varajases faasis kõrgepalgalisi töökohti. Mida varajasemas faasis idufirma, seda suurema osa kuludest moodustavad tööjõukulud. Eesti idufirmad maksid 2015.a. palkadeks hinnanguliselt 55 miljonit eurot, sellest ligikaudu 23 miljonit on otsesed tööjõumaksud ning ülejäänud läheb suures osas tarbimisse. Lisaks kaudsed tulud riigile – investorid ja partnerid, kes oma külastustega Eestisse nii raha kui teadmisi jätavad.
Seega vähemalt 60 miljonit eurot aastas tuuakse Eesti majandusse idufirmade poolt, ning veel 2007 aastal oli see summa nullilähedane. Idufirmad ei vaja Eestist enamasti kliente ning välisinvestorid paigutavad selle summa teise riiki, kui Eestist piisavalt häid meeskondi ei leia. Seega on see raha, mis muidu Eestisse ei jõuaks. Ning isegi kui idufirma kõige kaduva teed läheb, siis on need summad ikkagi Eesti majandust toetanud.
Kolmandaks, kui meil ei ole firmasid nende riskantses alguses, ei ole meil neid ka nende edukas lõpus (IPO, M&A, etc). Alloveval joonisel on näitena toodud USA tarkvaraettevõtte Box finantseerimise ajalugu. Kui esimesed investeeringud olid tehtud väga kõrge riskiga tooresse projekti, siis neid finantseerisid riskikapitalistid (teiste hulgas ka DFJ, mille juht on Steve Jürvetson). Viimased investorid võtsid juba palju vähem riski, kuna ettevõte oli juba küpses faasis ning valmistus börsile minekuks. Siit on ka näha, et ühe tehnoloogiaettevõtte finantseerimine on palju erinevaid tehinguid sisaldav keerukas protsess. Igal joonisel olevas punktis on ettevõtte omanikel ja juhtkonnal palju valikuid – millist tüüpi investoreid kasutada? Kas müüa ettevõte üldse maha? Näiteks umbes 100 miljoniga müüdud GrabCAD jõudis oma arenguga asutajate müügihetkeks selle joonise keskele ning jätkuvalt oli kahjumlik. Kuigi mõned on ka kritiseerinud müüki, siis vaadake jooniselt tootlusi – hilisemate investorite tootlused olid Box’i puhul väikesed või isegi negatiivsed, võitjad on need, kes sisenevad vara:
Box.com eri faasi investorite teenistus nende börsile minemisel. Allikas: Disruption Observer
Lisaks erilistele patriootidest idufirma-asutajatele, kelle kogu majandustegevus on Eestis (näiteks Jobbatical, Fleep, Plumbr jne), on Eestile kasulikud ka meie asutajate välismaised seiklused. Levinud mudeli kohaselt on Eesti idude emafirma sageli mujal, ja Eestis on “vaid” arenduskontor. See mudel on edukalt püsinud 2000-ndate keskpaiga suurtest näidetest nagu Skype ja Playtech, aga sama liini jätkavad täna enamik teisi väliskapitali kaasajaid. Eesti tütarfirma on selles mudelis kogu aeg “kasumis”, sest rahvusvahelised maksujuristid soovitavad nii: emafirma kannab tavaliselt kulude katteks Eestisse raha nt 8-12% fikseeritud “kasumiga”, eriti kuna meil tulumaksu investeeringutel ju ei ole. Aga see on ka kohaliku “kasumi” lagi, päris tulud nii ettevõtte klientidelt kui ka võimalikest firma müükidest tulevikus liiguvad ikkagi seal, kus emafirma.
Ja veelgi pikema vinnaga on meil kasu ka sellest, kui välismaal tegutseval etteõtjal on Eestis ainult oma isiklik investeerimiskeha, mis hoiab tema aktsiaid. Kõigi meie suuremate startup-edulugude taga, kas siis kui nad on välismaal registreeritud on ports asutajate OÜ-sid, kuhu edu korral võiks laekuda omanikutulu. Need OÜ-d otse ei loo küll eriti töökohti, ega pole neil veel lähiaastail midagi investeerida — aga kui mõnel nendest on ühel päeval kontodel esimene kümme miljonit Ameerikas teenitud raha, küll ka need edasi-investeeringud tulevad kuniks meil siin uusi startuppe leidub.
Kuidas siis mõista IDUFIRMAT?
Üks vana hea trikk, kuidas ühiskonnas koos edukamalt hakkama saada on rakendada empaatiat, ja proovida ennast asetada teise inimese kingadesse. Loodetavasti on ülaltoodu aidanud pisut selgitada, miks isegi sageli tuksi minevad idufirmad on Eesti majanduse jaoks kasulikumad, kui nende puudumine.
Lõpetuseks mõned praktilised soovitused, kuidas ka kõrvalseisjad võiks paremini mõista meie idufirmade tegevust ning saada aru, kas neil parasjagu läheb halvasti või hästi:
Pea meeles, et idufirma vaikimisi seisund on ära suremine. Idufirma asutaja kogu eksistentsi mõte on iga nädal eemaldada jägrmine risk, mis tema firmad hääbumise poole kallutab: leida investor, palgata puuduv inimene, parandada ära toode, leida esimene maksev klient jne. Mida lähemal on hetkeks kaasatud kapitali jääk pangaarvel nullile, seda stressirohkem on tiimi seisund, vaatamata nende lõputule ja siirale usule, et lõpuks kõik siiski õnnestub.
Ole vaikimisi heatahtlik ja optimistlik. Kogu ülejäänud turg on selle startupi vastu niikuinii, umbes 80% tõenäosusega kaob see esimese 4 aasta jooksul. Selles ohus ei ole uudisväärtust, selle trajektoori prognoosimine ei ole raketiteadus ja “allakäigu tõendite” leidmine ei loo kellelegi väärtust juurde. Kui suhtled raskelt haige sugulasega, kas siis pigem plaksutad uute kasvajate vohamise peale, või rõõmustad, et mõni verenäitaja on ka paremaks läinud viimases analüüsis? Patsuta talle parem õlale ja soovi parimat.
Äriregistri raamatupidamisaruanded on idufirmade puhul paraku vaid küsitava väärtusega meelelahutus, aga enamasti täiesti kasutud varajase tehnoloogiaettevõtte hindamisel. Kahjum kirjeldab palgafondi, aga isegi seda ei anna hästi tagasi arvutada, kui Sul on teada vaid “aasta keskmine töötajate arv”. Seda siis firma puhul, kes palkab ja vahest ka vallandab nädalatega, kellel aasta alguses võib olla 2 ja lõpus 48 inimest… Raamatupidamises on betoon põhivara, targad inimesed aga mitte. Investeering ajudesse on paberil lihtsalt kulu.
Mõtle järele, mis raha see on, mis ettevõtte algusfaasis “põleb”? Investorid teevad oma otsused teadlikult ja teenivad portfelli peale tulu, mitte ei saa petta. Asutajad on pannud mängu teadlikult oma viimase kapitali ja parimad aastad – ka neid ei peteta. Isegi EASi või Euroopa Liidu toetused on taotletud avalike mängureeglite kohaselt. Kui Sa arvad, et riik varajastesse tehnoloogiatesse toetusi jagama ei peaks, siis mine valimistele, mitte ära nahuta idufirmat, kes ulatab käe iga õlekõrre järele, mis eduni aitab elus püsida. Startup ei peta kelleltki välja tema maksuraha, vaid vastupidi – idufirma kõige suurem kulu on reeglina palgafond, mis pea täies mahus läheb ju Eestis tarbimiseks ja kuni 68% tulu- ja sotsiaalmaksu-kuluks.
Kui Sind tegelikult huvitab, siis küsi asutajalt parem, mis numbreid tema jälgib oma äri praeguses faasis ja kuidas nendega läheb. Tasub ka mõista, et erinevas faasis idufirmadel on ka erinevad mõõdikud – kes mõõdab tehingute arvu, kes kasutajate kasvu, kes juba käivet. Üldiselt on tuhat põhjust, miks varajases faasis oma sisenumbreid mitte avaldada, eriti kui need nädalati veel üles-alla pendeldavad. Aga küsija suu pihta ei lööda, ja paljude idufirmade filosoofiasse tegelikult sobitub läbipaistvus hästi.
Ära kunagi mõnita läbikukkujat. Riskijulgus, seejuures julgus kukkudes püsti tõusta, püksipõlved kloppida ja uuesti proovida on Eesti majanduse pika-ajalise edu ainus võimalus.
Hiljuta kirjutasid Sten Tamkivi ja Kristjan Lepik Memokraadis artikli sellest, millises keskkonnas idufirmad sünnivad ja töötavad ning miks nad on kasulikud Eestile. Tahaksin järgneva looga natuke täiendada seda pilti ning kirjutada sellest kuidas idufirmad võiksid tuua kasu suurfirmadele ning hoopis läbi selle muuta (majandus)elu paremaks.
Minu kogemus põhineb tööle Soneras (Soomes) kus oleme oma tiimiga arendanud aktiivset koostööd idufirmadega juba paar aastat ning seejuures oleme vahetanud kogemusi ka paljude teiste (Soome) suurfirmadega. Neist väga paljudel muide on omad startup koostöö programmid. Näiteks teevad süstemaatilist tööd idufirmadega Nordea, Osuuspankki, Fazer, General Electric, Sanoma jt. Mõneti Eestist erinevalt investeeritakse Soomes koostöö tegemisse ka suuri summasid raha. Ka Eestis võiks lisaks Telia Vunkile olla teisi suurfirmasid kes teevad aktiivselt ja süstemaatiliselt koostööd idufirmadega.
Idufirma ja suurfirma koostöö majanduslik mõte
Iga uuenduse puhul on startupil põhimõtteline valik. Kas tuua uuendus ise turule ja leida sellele kliente või teha seda mõne suurfirma kaudu, näiteks pakkudes oma lahendust suurfirma teenuse täienduse või osana. Mõlemal variandil on omad plussid ja miinused. Oma brändi arendamine ja ise lõppkliendile müümisel on potentsiaalne kasum suurem, kuid samas on ka suurem risk ja palju pikem tee kasumini. Suurfirmale oma teenuse müümine ja kokkulepete sõlmimine jällegi võib tuua pikema ja peenema leiva idufirma lauale, aga ega ka selle saavutamine ei toimu üleöö. Raske on igal juhul.
Kuid kui vaadata fundamentaalset kasu majandusele, protsessidele ja inimeste eludele, siis suurfirma teenuse tegemine (natuke) paremaks võib olla tuhandeid kordi suurema efektiga ning kindlasti palju kiirem kui täiesti uue teenuse turule toomine. Näiteks, kui Pocopay teeb maailma kõige paremat makseteenust, siis üksikute klientidega alustades tuleb läbi käia pikk teekond enne, kui teenus hakkab Eesti ja Euroopa majandust kuidagigi mõjutama. Kui aga Swedbank muudab oma makseteenust sadade tuhandete klientide jaoks kasvõi 10% efektiivsemaks, siis on mõju kohe väga suur. Või näiteks, kui Soneras loome uue tehnoloogiaga asutuste andmesidevõrke ühendava teenuse, siis saame selle tuua väga kiirelt kümnete tuhandete praeguste klientideni.
Kui sama asja soovib teha mõni uus turule siseneja, siis peavad kümned tuhanded kliendid saama temast teadlikuks, muutma oma harjumusi ja teadlikult viima ellu muutuse oma võrguarhitektuuris. Seega, sõltuvalt ideest, võib olla üldise inimkonna ja majanduse hüvangu vaatenurgast kasulikum, kui see rakendatakse suurfirma kaudu. Seeläbi võiksid põhimõtteliselt ka startup-i käive ja kasum olla kiiremini saavutatavad ning suuremad.
Miks suurfirma peaks startuppidega koostööd tegema ning miks ta ei võiks ise oma teenuseid arendada?
See on teema, mis võib tunduda väljaspool suurfirmat olijatele natuke imelikuna. Peaks ju olema nii, et suures firmas on palju raha, palju inimesi ja palju kogemusi ning kindlasti peaks ise uusi teenuseid arendada olema lihtsam kui väliste partneritega koostööd arendada. Google teeb ju igasugu uusi ja põnevaid asju ning Unilever toob igaks sesooniks turule uue pesupulbri. Paraku ei ole see päris nii lihtne ning olukorra selgitamiseks kasutaksin igipõlist Boston Consulting Group-i maatriksit (BCG-maatriks).
Äriideed paiknevad oma eluajal BCG-maatriksis erinevates sektorites. Sündides on enamik äriideid madala turuosa ning madala kasvuga ehk on „koera sektoris“ ja neid ähvardab pidevalt lõpetamine. Kui ideed arendades õnnestub kasvu saavutada, siis siirdub idee küsimärgi staatusesse – kus lootust on, aga kindlat pole veel midagi. Kui nüüd läheb veelgi paremini, siis võib äriidee saavutada suure turuosa ning jätkata kasvu ja olla sellega tõeline äristaar. Mingil ajal hakkab aga kasv aeglustuma, turg saab vallutatud ning äri siirdub rahulikku lüpsilehma staatusesse. Enamik suurfirmasid on sündinud äriideedest mis on kogu selle tsükli läbinud ja enamik suurfirmade äriideedest on lüpsilehma sektoris. Kindlasti on selles sektoris näiteks suurem osa telekomi teenustest, pangateenused, jaekaubandus. Turuosa on, käivet ja kasumit on, kuid kasvu on väga raske saavutada. Tänaseks on ka enamik Eesti ärisid käinud läbi 90 lõpu ja 2000 alguse superstaari kasvu ning maandunud õnnelikult lüpsilehma seisu. See muide on ka üks põhjuseid miks viimasel ajal on üha enam hakanud kõlama arvamused, et Eesti firmad on muutunud rahulikuks, et mitte öelda laisaks ja ei arene, ei riski ega ürita vallutada maailma. Selles ei ole aga midagi imelikku, sest lüpsilehma staatuses olevas äris toimivadki teistsugused mehhanismid kui tähe staatuses olevas äris. Kui kasvu ja arengut ei toimu, siis annavad omanikud varem või hiljem korralduse hoida turul positsiooni ning optimeerida kulusid. Kui arendusprojektid ei suuda märkimisväärset kasvu tuua, siis milleks neid teha. Juhtkonnal on igapäevaselt kümneid probleeme, mis võivad mõjutada toimivat äri 10% üles või alla, milleks kulutada aega arendusprojektile, mis võib tuua 2 aasta pärast 1% lisatulu. Pangem seejuures tähele, et suurfirma suure käibe puhul on 1% käibest suur summa ning eraldiseisvana võiks ka see 1% hoida töös 10 või 100 inimesega ettevõtet.
Paratamatult jõuavad suurfirmad varem või hiljem olukorda, kus arendusressurss on viidud minimaalseks – ettevõte suudab tagada küll olemasoleva äri säilimise, kuid kasvuks vajalikud musklid on ära optimeeritud. See on täiesti loogiline ja ratsionaalne ning märkimisväärset mõju mitte omava arendamise asemel on omanikel mõistlik võtta raha dividendina välja.
Kuid samas on kõigil teada, et tänapäeval on ainsaks kindlaks asjaks muutus ning pikalt ühe koha peal seisev äri kaotab peagi konkurentidele.
Siinkohal ongi üheks lahenduseks koostöö startuppidega.
Kokkuvõtteks
Idufirma ja suurfirma koostööl on paljudel juhtudel palju suurem majanduslik mõju kui eraldiseisval uuel idufirma äril. Idufirmade loodud teenuste ja tehnoloogiate integreerimine oma teenustesse, idufirmade ostmine ja partnermudelid on ühed parimad meetodid selleks, et suurfirma saaks oma lüpsilehma staatuses olevatele teenustele uut elu anda ning uusi superstaar äriideid luua. Win-win.
“Ettevõtte asutaja peab olema nagu võidusõitja. Tema ei tohi karta täisgaasiga kurvi sisse minna. Kui ta selle läbib, jääb ellu, ja naeratab, siis ta ka kindlasti võidab selle võidusõidu.”
Meie seitsmenda saate külaliseks sarjas “Globaalsed eestlased” on põneva taustaga tehnoloogiainvestor ja ettevõtja Marek Kiisa, kes oma nö eelmises elus on olnud nii vormelisõitja kui ka sisepõlemismootorite insener. Ka meie tänane saade on mõnevõrra eriline. See on salvestatud 2016.a. juuli keskel Loode-Itaalia ning Lõuna-Prantsusmaa kiirteedel. Marek istub Fiat 500 roolis, mina oma helisalvestusega kõrvalistmel, ja mu pere kuulab vaikselt tagaistmel pealt.
Marek Kiisa ja Rainer Sternfeld Itaalia kiirteedel (10.juuli 2016)
Mareku lugu kardisõitjast vormelisõitjani on Eesti autospordi ajaloohuviliste jaoks kullafondi väärtusega. Lisaks saame teada, kuidas sündis vormel Estonia, mida Tallinnas Hobujaama tänaval toodeti kokku üle 1300 eksemplari; ning mida see kõik tähendas nii autospordile, inseneriharidusele kui ka temale endale.
Kui motosport huvi ei paku, ei tasu heituda – siin leidub ka muud huvitavat. Marek räägib, kuidas sai temast kui autoinsenerist Rootsis üleöö Eesti riigiametnik; ning kuidas sai temast rahvusvaheline ettevõtja ning tehnoloogiainvestor, kes sõitab täna Tallinna, Stockholmi ja San Francisco vahet.
Lisaks räägime Marekuga:
mida mõtleb üks sisepõlemismootorite insener ning FIAs Põhjalat esindav inimene elektriautodest?
kuidas on noorte huvi autode vastu jahtunud ning mis seda asendab?
mis paralleele näeb ta ettevõtjatel ning sportlastel?
kuhu on tema juhendatavad Eesti kardisõitjad ja mehaanikud tänaseks jõudnud?
mida hindab ta alustavate ettevõtete puhul (kui ta hindab neid kui võimalikku investeeringut)?
mis juhtuks kui Eesti õpetajate palk oleks konkurentsivõimeline Skandinaaviamaadega?
miks peab Marek oma Valget Raamatut ja mis asi see on?
mis on algatus “Minu Lugu”?
Siin on minu vestlus kiirusel 110 km/h globaalse eestlase Marek Kiisaga. Head kuulamist!
Saatemärkmed
[04:15] Marek räägib, kust pärineb tema huvi tehnika vastu ning kuidas ta autospordiga alustas. [07:55] Marek kirjeldab esimesi kogemusi masinate ehitamise vallas: „Võistlusmootor – see on üks konstantne innovatsioon. Neid on vaja kogu aeg ringi joonistada, et iga aasta leida jälle sellest mootorist selle kartauto /…/ igast komponendist mõni kümnendik sekundit, et olla jälle konkurentidest parem.“ [09:45] Kardisõitjast vormelisõitjaks. [12:50] Kuidas sattus ENSV autosportlane Itaaliasse Imola ringrajale sõitma. [17:40] „Minu eluunistus oli saada sisepõlemismootorite inseneriks ja ühtlasi autoinseneriks.“ [20:00] Miks oli Stockholmi tehnikaülikoolis alguses raske õppida ning kuidas teisel aastal kergemaks läks. [24:10] Marek räägib, mida ta arvab elektriautodest ning milline võiks olla nende tulevik autospordis. [29:50] Kas vastab tõele, et tänapäeva noored ei huvitu enam sellisel määral autodest? [32:10] Marek räägib veel oma õpingutest Rootsist ning suhtlemisest teiste tudengite ja õppejõududega. [38:45] Töötamine Rootsis inseneribüroos ning tagasitulek Eestisse riigiametnikuks. [45:15] „Mul oli ka jälle valikukoht. Kui ma oleks jäänud pikemaks, siis oleks võibolla isegi poliitikasse pidanud minema, aga kuna mu valik oli pigem ettevõtlus, siis sealt ma läksin edasi juhtima ühe Rootsi börsiettevõtte tütarettevõtet.“ [53:10] Mis on ühist autosportlastel ja ettevõtjatel? [56:05] Marek kirjeldab vabatahtlikku tegevust Eesti autospordi noorte talentide arendamisel. [01:00:05] Mis on ingelinvesteering ning kuidas Marek sellega tegeleb [01:03:20] „Ettevõtte põhiasutaja peab olema nagu võidusõitja. Tema ei tohi karta täisgaasiga kurvi sisse minna. Ja kui ta selle kurvi läbib ja naeratab, siis ta ka kindlasti läbib selle võidusõidu.“ [01:08:25] Milliste saavutuste üle on Marek eriti uhke olnud? [01:18:45] Millised on Eesti tugevused ja nõrkused Mareki arvates ning mis on suurim väärtus Eestis? [01:22:50] Mis on „Valge raamat“ ja kuidas see aitab Marekit tema töös?
Inimesed
Harri Neemelaid (1911-2007) – Eesti autospordi eestvedaja, treener, võistluste korraldaja Indrek Vanaselja – endine autosportlane Mart Kongo – endine autosportlane Ants Seiler – endine autosportlane Gianni Morbidelli – Itaalia autosportlane Raivo Vare – endine teede- ja sideminister, ettevõtja ja riigitegelane, transiidi- ja majandusekspert Sven Reppo – Marek Kiisa äripartner Ralf Aron – Eesti noor ja tõusev autosportlane Toomas Hendrik Ilves – Eesti Vabariigi president aastail 2006-2016
“Vanu kirju ei tohi kunagi redigeerida. Sa ei saa oma elulugu muuta. Sa ei saa oma mõtteid muuta. Pole mõtet ennast värvida parematesse värvidesse kui sa oled.”
Minu vestluskaaslaseks on täna 80. juubelit tähistav, eesti kunsti grand old man, kunstnik Jüri Arrak. Jüri on suurema osa oma elust elanud küll Eestis, väikse vahelepõikega Peterburis, kuid tema mõttemaailm on piirideta, ning tema teosed nii universaalsed, et patt oleks tema kogemustest mitte õppida.
Meie vestlus puudutab laia spektrit erinevaid teemasid:
kuidas on ta säilitanud oma lapseliku uudishimu?
Jüri eluperioodi Peterburis ja Viipuris Nõukogude sõjaväes, mis kujunes omamoodi tööorjuseks;
kuidas mäetehnikumi haridusega Jüri Arrakust sai geoloogi asemel kunstnik, ning mis rolli mängis selles tema vend?
kuidas leidis Jüri oma isikupärase stiili, mille järgi on kõik tema maalid äratuntavad?
mis teeb teda õnnelikuks ning millised on olnud erinevad loomeetapid tema elus?
president Lennart Meri portree saamisloost;
millised mõjutused on isiklikul elul olnud tema loomingule?
millal muutub bioloogiline elu vaheetapiks ning tehisintellekt võtab üle?
mida ta soovib Eesti 100. sünnipäevaks?
Siin on minu vestlus globaalse eestlase, eesti kunsti raudvara ning suure inimese, Jüri Arrakuga, kellele ma soovin tugevat tervist ja jätkuvat elurõõmu. Head kuulamist!
Saatemärkmed
[05:00] Milline on Jüri Arraku igapäevane rutiin ateljees [07:50] “Kuna me teame maailmast nii vähe, siis see on täiesti loomulik, et ma olen uudishimulik.” [09:40] Jüri räägib kolme aasta pikkusest kogemustest Nõukogude sõjaväes [13:25] Taksojuhist Leningradi ülikooli geoloogia erialale – või siis mitte [17:30] Sisseastumine ERKI-sse metallehistöö erialale [19:35] Miks ja kuidas Jüri Arrak oma isikupärase stiili välja töötas ning esimene personaalnäitus [25:10] “Silmad – see on umbes sama kui fotoaparaadil objektiiv.” [27:30] Jüri Arrak räägib kunsti müstikast: “Kui on halb kunstnik, siis on see lihtsalt üks kuusepuu, aga heal kunstnikul tundub, et selle kuusepuu taga on ka midagi.” [32:50] Milline on Jüri Arraku personaalne side oma maalidega [38:10] Lennart Meri portree sünnilugu [44:00] Jüri mõtiskleb kunsti rolli üle: “Võib arvata, et kunst peaks kuidagi aitama inimesel orienteeruda inimkonna tees ja maailma ehituses ja nendes probleemides, mis on maailma ees, mitte antud momendil ainult, vaid mis olid ja mis saavad olema ka.” [47:30] “Elu koosneb erinevatest probleemidest ja nende probleemide lahendamisest.” [55:30] Jüri räägib oma kogemustest alkoholiga [1:00:20] “Minu jumala või looja mõiste on mõtlev algenergia.” [1:05:50] Jüri filosofeerib tehisintellekti teemadel: “Ega ma konna ei vihka! Täpselt samuti ei hakka tulevikus nõndanimetatud uus aste meid vihkama, vaid laseb meil elada, nagu meie laseme konna elada.” [1:11:45] “Bioloogia on vahend, mis lõi esimese astme järgmisesse etappi minekuks – need on need masinad, need on need kompuutrid. Bioloogia tegi lävepaku. Ja nüüd, poisid, kasutage seda lävepakku!” [1:13:40] Jüri mõtiskleb, mis on Eesti ning toob paralleeli koridoriga [1:19:25] Jüri arutleb taasiseseisvunud Eesti üle: “Kõige tähtsam sõna on vabadus!” [1:26:40] “Ma arvan, et eestlane ei ole eriti tulise temperamendiga ja eestlane võiks suhelda teiste rahvaste-riikidega küllaltki sõbralikult, kindlalt, argumenteeritult ja arusaadavalt, sest meil on suhteliselt hea hariduslik tase Eestis.” [1:29:55] “See maa on suurepärane koht elamiseks. Siin on loodus enam-vähem veel säilinud, metsa on palju, nüüd on praegu piirid reisimiseks lahti, kõik saavad õppida, kus tahavad. Nii et minu arust praegu on Eestil üks hea periood.” [1:43:30] “Maailm on mitmekesine ja võibolla sellepärast ma ei takerdu ka ühte süsteemi sisse, vaid mul on vaba mõtlemine ja vaba tundmine.”
Minu vestluskaaslane meie üheksandas saates on Maria Juur, artistinimega Maria Minerva, keda tuntakse elektroonilise muusika maailmas oma huvitava kõlapildi ning pidevalt muutuvate kontseptsioonide tõttu. Ta on omandanud kunstiajaloo magistrikraadi Londoni ülikooli Goldsmithsi kolledžis, mille käigus ta keskendus pigem muusikaajaloo ja -teooria uurimisele. Viimase 5 aasta jooksul on ta välja andnud 5 albumit. Peale lühikest eluperioodi Lissabonis ja paari aastat New Yorgis resideerub ta nüüd Los Angeleses, ning on lisaks muusikale tegev ka keskkonnakaitses.
Meie vestlus katab laia ringi teemasid:
milline on Maria Minerva muusikaline stiil?
miks meeldib talle artistina vähem tähelepanu?
milline näeb välja ideaalne päev kui ta parasjagu muusikat loob?
miks hoolib ta puhtast keskkonnast ja toidust meie laual?
kui erinev on elu Ameerikas ja Eestis – töökultuur, esitlemise oskus, loodus, ühiskond, haridus jm elu aspektid;
miks arvab ta, et Eesti ei ole mingi perifeeria, ja miks ta tunneb uhkust Eesti üle?
Saade on salvestatud 17. oktoobril 2016 Skype’i vahendusel, mistõttu lähevad paaris kohas sõnad kaduma, kuid loodetavasti pole see liiga häiriv.
Tegemist on väga huvitava, loova ja vaba hingega, kes hoolib nii Eestist kui ka keskkonnast, milles me kõik me elame.
Kõik saatetutvustused koos märkmete ja viidetega on leitavad lehe allosas. Siin on minu vestlus globaalse eestlase, Maria Juurega. Head kuulamist!
[4:30] Kuidas kasvas Maria huvi muusika vastu? [7:50] Maria kirjeldab enda stiili: “Mulle meeldib selline seisundi muusika ja mulle meeldivad lohakad asjad” [9:00] “Ma tahaksin minna tagasi juurte juurde – veel nišimaks ja imelikumaks.” [9:40] Lugu Maria lemmikust live esinemisest [10:10] Kas pürgida mainstreami poole või mitte? [10:30] “Mulle meeldiks tulla ja minna, vahepeal ära kaduda ja siis tagasi tulla” [14:35] Elust USAs: “Seda eestlast ikkagi naljalt seest välja ei võta” [20:30] “Olgem ausad, enamik muusikategemist on tehniline töö tegelikult” [22:45] Maria suhe asjadega [25:05] “Kõige õudsam asi minu jaoks on enda kordamine, sellepärast ma olen ka aja maha võtnud” [26:00] “Kogu mu elu on siia maani olnud minu jaoks üllatus” [26:35] Maria kirjeldab enda ideaalset päeva [32:35] Maria räägib vihkamisest ja popkultuuri fännide silmakirjalikkusest: “See on minu jaoks alati paradoksaalne, et kuidas kõik on homofoobid, aga siis kuulavad Queeni” [34:10] “Kui sul on maailma vastu huvi, siis sa võid huvile järgneda ükskõik kus” [42:20] Maria räägib toidu kvaliteedist USAs, Eestis ning kirjeldab tööd toidukaitse organisatsioonis [55:05] Õppetunnid Ameerikast – eneseturundamine ja eestlaste tagasihoidlikkus [58:25] “Eesti kunstnik on selline vaikselt nohisev, seisab enda pildi kõrval, aga siin (Los Angeleses) peab olema nagu meediastaar” [1:01:10] Maria mured ja lootused Eesti tuleviku osas [1:04:00] Kuidas välismaalt kodumaad arendada?
“Kui sa tahad elus edasi jõuda, ära lihtsalt kõnni kiiresti. Hakka jooksma.” –“If you want to get ahead in life, don’t just walk fast. Start running.”
Teie ees on kümnes episood saatest “Globaalsed eestlased”, kus meie eesmärk on luua mälupilt silmapaistvatest Eesti inimestest üle maailma, üksteiselt õppida ning tuua end teineteisele lähemale.
Iga ümmarguse järjekorranumbriga saates saab meie podcasti külaliseks olema mõni väga eriline inimene, kes pakub Eesti jaoks teistsugust perspektiivi kui emakeelt kõnelevad globaalsed eestlased. Nendeks võivad olla märkimisväärsed Eesti juurtega inimesed, kes lihtsalt ei räägi eesti keelt, või mistahes rahvusest inimesed kes on Eesti lähedased sõbrad ning kes on Eesti arengule suurel määral kaasa aidanud.
Meie esimese kümnendiku erisaate külaliseks on Berliinis sündinud Jenik Radon, kes pühendas oma karjääri uute ning arenevate riikide abistamisele, ning Eesti on tema elutöö seas erilisel kohal. Täna New Yorgis Columbia ülikooli avalike ja rahvusvaheliste suhete dotsendina töötav Jenik on pidanud loenguid rohkem kui 60 riigis, ning selles podcastis räägib ta sügavuti oma tööst Eestiga kiiresti muutuvate 80ndate lõpus ning 90ndate alguses. Selles podcastis on Eesti jaoks mitmeid häid mõtteterasid ning soovitusi. Arvestades, et need tulevad erapooletult kõrvaltvaatajalt, kes on näinud väga paljude riikide ülesehitust, tasub nende soovituste üle mõelda.
Meie vestlus keskendub peamiselt Jeniku tööle Eesti abistamisel, näiteks:
miks jätsid eestlased talle esimesest kohtumisest alates sügava mulje;
kuidas aitas ta Eestil luua erastamisseadust;
kuidas aitas ta Eesti toonastel juhtidel Ameerika Ühendriikide ja Valge Majaga head suhted sõlmida;
miks on Eesti tema arvates muutunud avatud mõtlejast liigselt Euroopa keskseks;
saate teine pool on põnev analüüs Euroopa arenguprobleemisest, Eesti peidetud potensiaalist, ja kuidas teha Eesti suuremaks;
ning saate lõpetuseks annab Jenik inspireeriva ning suure idee kuidas Eesti peaks oma sajandat sünnipäeva tähistama.
Saade on salvestatud 23. oktoobril 2016 mu Palo Alto kodu hoovis Stanfordi ülikooli külje all, mistõttu on nii alguses kui ka vahepeal kuulda ülelendavate lennukite müra.
Siin on minu vestlus Eestis vähetuntud, kuid tõelise Eesti sõbra, Jenik Radoniga. Head kuulamist!
[9.30] Lugu Jeniku esimesest kohtumisest eesti noortega Tallinna Lennujaamas.
[15:00] Jeniku Saksa päritolu ja selle seos Eesti kultuuriga.
[20:10] Jenik eestlastest: “Te võtsite minu nõuandeid kuulda vaid siis, kui mõistsite põhjuseid miks ma seda nõus andsin. Te olite alati uudishimulikud.” / “You really never just took my advice or instructions … unless you understood why I was saying something; so you always exhibited natural curiosity.”
[24:20] “Teie taust, juriidiline traditsioon pärineb Saksamaalt ja Esimese maailmasõja järgsest perioodist” / “Your backgrounds, legal tradition was from Germany and from the period after World War I.”
[28:00] “Mitte keegi kuskil maailmas ei olnud läbi viinud erastamist sellises mastaabis nagu Eesti, Venemaa ja Ukraina pidid tegema.” / “No-one anywhere in the world had ever done privatization on the scale that Estonia, Russia and Ukraine would have to do.”
[30:30] “Te ei tegutsenud ilma olukorda läbi analüüsimata” / “You did not act without analysis.”
[37:50] “Eestil on ainult üks probleem: teid ei ole piisavalt palju” / “There is only one real problem with Estonia: there is not enough of you.”
[40:45] “Alguses, kui ma saabusin Eestisse, olite avatud kogu maailmale. Nüüd olete muutunud rohkem Euroopa-keskseks” / “In the beginning, when I got to Estonia, you were actually open to the entire world. Now you have actually become more Eurocentric.”
[42:55] Soovitused eestlastele: “Te peate õppima erinevaid inimesi juhtima – neid integreerima ühiskonda. Sellepärast arvan, et e-residentsus on hea algus” / “You have to learn how to manage different people: integrate them. That is why I think e-citizenship is a good start.”
[46:00] Lugu reisist Afganistaani 1967. aastal, kui see oli veel rahulik piirkond. [47:50] Jenik toob näited edukatest väikeriikidest ja annab nõuandeid eestlastele. [50:10] Eesti tulevik globaalsel tasemel. [52:45] Eesti kasutamata potentsiaal. [54:45] Eestlased ja Jeniki esimesene kogemus emailiga.
[56:20] “Te (eestlased) peate inspireerima enda noori. Teie kasutama potensiaal on inimressursid.” / “You need to inspire your young people. So, your untapped potential is human resources.”
[58:40] “Te pidite õppima, kuidas luua enda maailma peaaegu ja see soodustas loomingulisuse tekkimist” / “You had to learn how to create your own world almost and that fostered creativity.”
[1:08:35] Jeniki ema tsitaat: “Kui sa soovid elus edasi liikuda, siis sa pead jooksma, sest kui sa seisad kohapeal, siis sa võid tagurpidi liikuda, kuna maailm liigub edasi” / “If you want to get ahead in life, you have to run because if you just stand still you may actually go backwards because the world is moving forward.”
Inimesed ja viited
Toomas Sildmäe – Eesti ettevõtja, poliitik, autosportlane ja sporditegelane. Tutvustas Jenikule Eestit. Peeter Tammoja – Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees aastatel 1989-1995 Anu Päärt – Peeter Tammoja assistent EKTK perioodil Marju Lauristin – Eesti poliitik ja sotsiaalteadlane, Rahvarinde asutaja Lennart Meri – Eesti president 1992-2001. Kirjanik, filmiprodutsent, diplomaat, poliitik. Edgar Savisaar – Eesti poliitik, Rahvarinde asutaja Paul A. Goble – USA kirjanik ja analüütik, Venemaa uurija Angela Merkel – Saksamaa poliitik, alates 2005. aastast liidukantsler Daltoni kool – erakool, kus Jeniki tütar õppis, mis pidas maha sõprusmängu korvpallis nõukogudeaegses Tallinnas, 21. keskkooliga.
Podcasti taustamuusika: Pete Josef “Colours” (www.petejosef.com), plaadifirma Sonar Kollektiv (@sonar-kollektiv). Kõik õigused kaitstud.
“Me [eestlased] oleme võib-olla natukene skeptilisemad, ja seetõttu üritame teha asju alguses omal moel. Vahepeal need [asjad] ei tööta ka, ja võib-olla meid aitaks see, kui me õpiksime maailma parimatest praktikatest ja teeksime asju samamoodi nagu mujal tehakse. Aga mõnel teisel juhul jälle aitab see meid väga, kuna tänu sellele me jõuame mingi unikaalse või teistsuguse lahenduseni.”
Mul heameel teatada, et meie esimest kümmet saadet on kokku kuulatud üle 20,000 korra enam kui 50 riigis! Aitäh kõikidele kuulajatele ning nendele kümnetele kirjadele ja soovitustele, mis meie poole saadetud. Mul on rõõm, et Eesti kogukonnad üle maailma elavad teineteisele kaasa.
Teiseks – meie saatel on nüüdsest päris oma tunnusmuusika. Mis veel parem, see sündis vabatahtlikus korras. Selle looja on Sander Mölder, kes on noor ja andekas elektroonilise muusika produtsent ning DJ. Ta on aktiivselt tegev nii Eestis kui mujalgi, ja ma olen kindel, et me veel kuuleme temast.
Rain on suurepärane ettevõtja, kes jääb oma edule vaatamata inimlikuks (29.oktoober 2016, Palo Alto)
Minu vestluskaaslane selles saates on ettevõtja Rain Rannu, keda tuntakse peamiselt Fortumo kaasasutajana ning viimasel ajal ka filmi Ameerika Suvi produtsendina. Oma karjääri USAs raamatumüüjana alustanud Rain oli 2000. aastal tegevust alustanud Eesti ettevõtte Mobi kaasasutaja, millest kasvas välja rahvusvaheline mobiilimaksete platvorm Fortumo. Tänaseks opereerib Fortumo 95. riigis ning kelle teenuseid kasutatakse enam kui 350. mobiilioperaatori võrgus. Lisaks on Rain tegev ka ingelinvestorina, ning tema hobideks on fotograafia, filmindus, hiphop muusika ning jooksmine.
Rain räägib:
kuidas ta sattus 2001.a 11. septembril Manhattanile;
miks meeldib Rainile luua maailmasid ning kuidas ta teeb tehinguid suurklientidega;
räägime telekomiäri tulevikust, augmenteeritud reaalsusest ning tehisintellektist;
millised on tema investeerimispõhimõtted ning millised on juhtide tüüpvead;
millised on väljaspool Eestit tegutsevate edukate inimeste iseloomuomadused;
ning mis on ühist startuppidel ning hiphopi muusikutel.
Siin on minu vestlus globaalse eestlase Rain Rannuga. Head kuulamist!
Tsitaadid
“See kogemus, mille 1993.a sain ma Doomi mängides, mis on 3D seestvaates mäng, oli kordades võimsam, kui tänapäeval see virutaalreaalsuse kogemus.”
Raini esimene reis Ameerikasse, New Yorki 2001. aastal: “Tegin hommikul teleka lahti ja vaatasin, et all-linnas, minust 50 tänavat allpool, oli World Trade Centeri torni lennanud üks lennuk.”
“Mingi hetk muutus USAs raamatute müük võrreldavaks tippspordiga – tippraamatumüüja müüb vähemalt 50 korda rohkem kui algaja.”
“Inimene suudab teha tipptasemel sooritust siis, kui ta on absoluutselt täiesti mingisuguse teema sees.”
“Kui on kullapalavik, siis paku pigem neid vahendeid, millega kulda kaevandada, kui et mine ise kaevama.”
Investeeringutest: “Me investeerime pigem firmadesse, mille puhul me tunneme, et me saame kuidagi ise abiks olla.”
Nõuandeid juhtidele: “Tähtsam on teha õigeid asju ja natuke vähem efektiivselt, kui valesid asju perfektse efektiivsusega.”
Rain räägib Ameerika Suvi filmimisest: “Mulle on alati meeldinud luua uusi maailmu, uusi keskkondi, selle asemel mängida mingit olulist rolli kellegi teise loodud maailmas. Film oli selle järjekordne väljund.”
“Mis mind selle (hip-hop muusika) juures köidab või toona köitis oli see minimalism, mis toona hip-hopis oli.”
“Noorena sa oled valmis tegema rohkemaid asju ja lihtsalt proovima, kuna sa ei tea, et asjad tõenäoliselt ei tööta ja tänu sellele mõned asjad õnnestuvad.”
Raini arvamus eestlastest: “Me oleme päris töökad ja allumatud, mis osalt tuleneb meie minevikus. See allumatus on just selles mõttes hea, et see paneb sind asju tegema teistmoodi, omamoodi. Ja kombineerituna töökusega panebki see sind tegema selliseid natukene huvitavamaid ja teistsuguseid lahendusi.”
“Mõned võtavad jooksmist ainult puhtalt trenni osana. Ma olen seda koguaeg vaadanud ka tegelikult töö ja efektiivse tööpäeva osana, sest kui sa jooksed, siis see on rütmiline tegevus ja pea on erakordselt värske.”
DOOM – 3D arvutimäng Southwestern Advantage – ettevõte, mis värbab tudengeid müüma raamatuid suvel Ameerikas Ameerika Suvi – Raini tehtud film Ameerikas raamatuid müüvatest tudengitest Fortumo – Raini asutatud mobiilmaksete ettevõte Mark Zuckerberg – Facebooki tegevjuht ja asutaja Notorious B.I.G. – New Yorkist pärit laialdaselt tunnustatud räppar, kes mõrvati 1996. aastal. Nas – Ameerika räppar ja hip-hopi produtsent Wu Tang Clan – legendaarne New Yorkist pärit hip-hopi grupp RZA – hip-hopi produtsent ja räppar, kes oli Wu Tang Clani liige Kendrick Lamar – USA hip-hop artist
Podcasti taustamuusika: Sander Mölder. Kõik õigused kaitstud.
Viimasel ajal on Eestis peremehetsema hakanud inimesed, kelle arvates võiks Eestis vähem juua. Nad sülitavad alkoholile kui kodumaise majanduse ja kultuuri mootorile ning rikuvad seadusekuulekate alkosõprade puhkehetki üle maa. Napsuvastane laamendab juba ka Toompeal. Visualiseerin probleemi – meie, Eesti inimesed, istume ajalootaburetil, milllel on kolm jalga:
jalg. Seitsesada aastat orjapõlve
jalg. Hirm Venemaa ees
jalg. Alkohol
Oma naiivsuses tahavad alkovastased sellelt istmelt ühe jala alt lüüa. Mis asi sul üldse seisab kahel jalal? Mis meist sedasi saab? Kuidas me püsima jääme?
Oleme seda juba kuskil varem näinud. Keegi Kaehlbrandt üritas juba 1836. aastal karskusseltsi asutada. “Njet. Nein,” oli tolleaegsetel võimudel oidu see asi päevakorrast maha tõmmata. Karsklased jätkasid aga välismaiste NGO-de eeskujul õõnestustegevust ning kainusgrupid levisid peagi vammina üle Eesti- ja Liivimaa. Kontrolli alt väljunud inimesed korraldasid varsti laulupidusid, õilmitsesid teater, kirjandus. Seejärel asuti ka poliitiliselt organiseeruma ning järjest ülbemalt omavalitsust nõudma. Mis edasi sai? Suur hulk inimesi läks täiesti kaine peaga sõtta ning võitis kahel rindel.
Me kõik mäletame, millise protestijoomingu tõi endaga kaasa Gorbatšovi alkokeeld 1980ndatel. Massilise vastujoomisliikumise käigus panid eestlased käima vanaisade puskarimasinaid ning soristasid “Säde” kohvikus endale salaja supi sisse apteegipiiritust. Oli kaks koolkonda, esimene neist koondus loosungi taha “Mitte keegi ei ütle mulle, palju ma joon aga kui ütleb, siis joon eriti palju!” ning teine loosungi taha “Ma joon su surnuks, okupant!”
Probleem oli aga selles, et oli inimesi, kellele salitsüülpiiritus või puskar ei maitsenud – nemad ei saanud enam 1986. aasta kandis alksi kätte ning olid seetõttu sunnitud vähem nö. kärssa leotama. Ajutise kainenemise tulemusel astusid nad muinsuskaitseseltsidesse, tulid tänavatele, hoidsid kätest kinni. Me teame, millega SEE pull lõppes.
Kas on veel õppetunde vaja? Või piisab neist näidetest, et mõista: Põhimõtteliselt on Eesti inimene alati mingi jama püsti pannud, kui ta kaineks saab. Näiteks on ta teinud oma riigi. Kaks korda.
Sa ei taha teada, mis saada võib, kui ta jälle kaineks saab.
Fotol vastujoomisliikumise tegelased. (Allikas: Virumaa Teataja).
Mullu juunis ilmus Memokraadi blogis lõuna-aafriklase Justin Zhemke kirjeldused uskumatutest seiklustest Eestimaal. Ta ei tulnud siia sõja- ega majanduspagulasena, ei ületanud riigipiiri ebaseaduslikult. Ta tuli ettevõtte kutsel, kes vajas hädasti tema oskusi. Ka Zhemke abikaasa on kõrgelt kvalifitseeritud ja leidis loetud päevadega töökoha. Nad on täpselt see sihtrühm, keda riiklik talendipoliitika ja Work in Estonia programm taga ajavad. Ja ometi sattusid nad kafkalikku bürokraatiamasinasse, millest murdsid läbi advokaatide abil ja märkimisvärsete rahaliste lisakuludega. See oli omamoodi ime, et nad ei loobunud ja siiski Eestisse jäid.
Zhemke lugu näitas väga selgelt – see, kuidas me Eestit väljapoole turundame ja see, kuidas me meile nii vajalikke välistöötajaid tegelikult kohtleme, ei lähe teps mitte kokku. Me ei tea, kui paljud on poole protsessi pealt loobunud, kui paljud on oma sõpradele sarnastest ebameeldivatest kogemustest rääkinud, kui paljud meile vajalikud spetsialistid on just seetõttu otsustanud valida Eesti asemel Taani või Saksamaa.
Meil on kaks valikut: kas muuta riigi turunduses põhisõnumeid ja vähendada ootusi või proovida tegelikkust ootustega kooskõlla viia. Viimane on kahtlemata raskem, kuid tasub proovimist. Et aru saada, millised on tegelikkuses väljaspoolt Euroopa Liitu pärit välismaalaste ja neid palkavate tööandjate peamised takistused bürokraatiaga ja Eestis elu sisse seadmisega, palusime Eesti Tööandjate Keskliidule saata konkreetseid lugusid, olukorrakirjeldusi ning ettepanekuid. Tööandjate oma nn nullbürokraatia-algatus sai inspiratsiooni valitsussektorist – Taavi Kotka eestvedamisel koguti ettevõtjate ettepanekuid bürokraatia vähendamiseks ja tänaseks on suur osa neist kas juba tehtud või töös.
Septembri lõpuks laekus meile 82 konkreetset probleemikirjeldust ja/või ettepanekut. Tööandjailt veidi enam kui töötajatelt. Pilt, mis nende kirjade põhjal joonistus, oli päris kurb ja pani ka häbenema. Kokkuvõtvalt võib saabunud probleemid jagada kolmeks:
Üleliigne bürokraatia
Info puudumine või vastuolulisus
Elulised probleemid
Bürokraatia
Kõige enam oli näiteid bürokraatiast. Väikesed, aga häirivad asjad. Näiteks tuleb elamisluba pikendades täita PDF-formaadis lehekülgede pikkusi ankeete ja korduvalt sisestada samu andmeid, mida sa oled juba eelmisel korral andnud (Eestis kehtib teatavasti põhimõte, et riik ei või sinult sama asja mitu korda küsida!). Sellised olukorrad tekitasid välistöötajates, eriti IKT sektoris tegutsejates, tõelist üllatust halvas mõttes. Vastuolu tegeliku kogemuse ka kuulsalt e-riigilt oodatuga on lihtsalt niivõrd häiriv. Toodi välja ka mitme asutuse vahel jooksutamist, lisadokumentide küsimisi, ei saadud aru, miks ühelt inimeselt nõuti rohkem pabereid kui teiselt jne.
Paljud neist takistustest on võimalik päris lihtsalt parandada ja Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) sellega juba ka jõudumööda tegeleb, loodame tulemusi näha juba üsna pea.
Küll aga peab olema võimalik oluliselt kiirendada kogu elamisloa taotluse protsessi, mis samuti kohati bürokraatlike takistuste taga seisab. Vaid üks näide: elamisloa taotluse menetlemiseks on PPA-l aega 60 päeva. Kui taotlus antakse aga sisse välismaal asuvas Eesti saatkonnas, hakkab 60 päeva jooksma hetkest, kui dokumendid jõuavad PPA-sse kohale, diplomaatilise postiga. Viimane liigub harva, võib minna terve kuu. Terve mõistus keeldub uskumast, miks ei võiks saatkonna töötaja, kes dokumendid vastu võttis (ja seejuures ka taotluse esitaja isiku tuvastas) need elektrooniliselt Eestisse lähetada, et PPA saaks juba menetlusega alustada, kuni paberid ka füüsiliselt kohale jõuavad. Tööandja jaoks, kes vajab spetsiifiliste oskustega töötajad, on need mõned nädalad vahel otsustava tähtsusega.
Ja teine näide: kui tööandja soovib korraga palgata neli töötajat väljaspoolt Euroopa Liitu, menetlevad ühel ajal sisse antud taotlusi erinevad ametnikud. Miks küll? See tähendab ajakulu tööandja jaoks, kes peab samu küsimusi selgitama mitmel korral, ent raiskab ka riigi ressurssi. Miks ei võiks tööandjal, kes tihti välistöötajaid palkab, olla PPA-s oma nö kliendihaldur, kes selle ettevõtte spetsiifikat juba teab?
Infopuudus
Hiljem on ametnikud omavahelistes vestlustes viidanud, et Zhemke avaldatud artiklis oli ebatäpsusi ja tegelikult mitmed olukorrad, kuhu ta sattus, olid tema või kellegi teise vähese informeerituse süü, ta sai ise valesti aru! Kuid see ei loe. Kui sihtrühm saab valesti aru, on põhjus sõnumi andjas.
Midagi on siin paigast ära, sest protsessi üleliigsele keerukusele, vajaliku info puudumisele või vastuolulisele viitasid pea kõik tööandjad ja välistöötajad. Selle probleemi lahendab loodetavasti vähemalt osaliselt tänavu märtsis tööle hakkav nõustajate süsteem. Samuti on loomisel PPA uus veebileht, kus kogu vajalik info nii välistöötajale kui ka tööandjale peaks olema koondatud ühtselt ja kasutajasõbralikult.
Kindlasti tuleb aga tuua õigusselgus olukordadesse, kus välismaalane või tööandja ei tea, kuidas käituda, kuna PPA järgib vaid talle teada olevaid praktikaid, mis üheski õigusaktis kirjas ei ole. Näiteks nõutakse, et välismaalast palgata sooviv ettevõte oleks tegutsenud vähemalt 6 kuud, ehkki seadus sellist piirangut ei sedasta. Kuidas siis värvata autentset kokka avatavasse Tai restorani? Mõistan, et ka tööandja tausta tuleb kontrollida, vältimaks skeemitamist ja elamislubadega hangeldamist. Ehk on siiski mõistlikumaid alternatiive – kontrollida võib näiteks ettevõttega seotud isikute tausta.
Või olukord, kui tööandja läheb pankrotti – sellisel juhul kaotab välistöötaja elamisluba automaatselt kehtivuse. Praegu antakse talle „mõistlik aeg“ uue töökoha leidmiseks või Eestist lahkumiseks, kuid kas poleks mõistlik see õiguskindluse mõttes siiski paika panna ja reguleerida, võimaldades seejuures vajalikke erandeid? Eesti huvides on, et väärtuslik töötaja siin ka jätkaks, mitte ummisjalu ei lahkuks, kartuses, et ta ebaseadusliku riigisviibimise märke külge saab, mistõttu teda enam hiljem Euroopa Liitu sisse ei lasta.
Sellised praktikad peavad olema seaduslikud ja läbipaistvad, osapooled peavad olema nendest informeeritud.
Elulised probleemid
Kõige suurema matsu Eesti riigi mainele ja edaspidi välismaalaste siia meelitamisele panevad aga takistused tavalise ja normaalse elu sisseseadmisel.
Suureks probleemiks on arstiabi kättesaadavus. Inglise keelt kõnelevaid patsiente teenindada soovivaid perearste lihtsalt ei ole piisavalt või on nende nimistu täis. Või kui probleemiks pole keeleoskus, siis on keeruline leida tohtrit, kes julgeb ja tunneb end mugavalt teistsugusest kultuurist või usust patsiendiga tegeledes.
Kui välismaalane juhtub aga Eestis töötama lühiajaliselt, siis puudub tal üldse võimalus arstiabile mujal kui erakorralise meditsiini osakonnas või tasulise arsti juures, ehkki tööandja tasub tema palgalt sotsiaalmaksu. Nimelt on perearsti nimistusse saamiseks vajalik sissekanne rahvastikuregistris, mida lühiajalise töötamise korral pole aga võimalik saada. Seega – makse maksab, aga teenust ei saa.
Rahvastikuregistriga seostub veel terve hulk avalikke teenuseid – soodsam ühistransport, lasteaia- ja koolikohad lastele jm. Ka erasektori teenustega on probleeme – näiteks kommunaalteenuste, mobiilside jt lepingu sõlmimisel. Ja pangas arveldusarve avamiseks tuleb tasuda eri andmetel 250-300 eurot, kui Sul pole elamisluba ja registri sissekannet. Kuigi elad ja töötad siin täiesti seaduslikult ja tahaksid palka kätte saada. See kõik frustreerib ja tekitab välismaalases tunde, et ta pole siin tahetud.
Tõelises hädas on välismaalane aga siis, kui ta vajab mingil põhjusel ajutiselt palgata puhkust või töökoormuse vähendamist. See on õigus, mida kokkuleppel tööandjaga võib kasutada iga eestimaalane. Välismaalasel seda võimalust ei ole, sest tema tööandja peab, nui neljaks, talle maksma vähemalt Eesti keskmise palga (veel eelmise aasta lõpuni 1,24-kordse Eesti keskmise palga). Mõni tööandja on tõeliselt vajalikule töötajale valmis vastu tulema ja vähema töö eest sama tasu maksma, kuid see ei saa olla vaikimisi eelduseks. Kui me oleme inimese siia tööle ja elama kutsunud, peavad talle kehtima samad põhiõigused, mis teistele töötajatele.
Kokkuvõtteks
Paar aastat tagasi kaardistas Daniel Vaarik Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel e-Eesti mainet ja selle võimalikke arengustsenaariume. Ühe võimaliku riskina tõi Vaarik välja Eesti muutumise e-Narniaks – müstiliseks kohaks, mille IT-võimekuse kohta levivad maailmas mütoloogilised ja ebarealistlikud uskumused, mis aga tegelikkusega kokku minna ei pruugi.
Täna näen, et see risk võib olla realiseerumas. Riiklikud programmid kutsuvad välismaalasi siia tööle, reklaamides Eestit kui kiiresti arenevat keskkonda, kus kõik võimalused on avatud. Ja kui reaalne kogemus seda ei toeta, ei hoita pettumust enda teada.
Meil on aeg aru saada, et Eesti piiri taga ei tungle sajad ja tuhanded haritud ja kogemustega inimesed, kes väga tahaksid tulla siia töötama ja väärtust looma. Hoopis meie peame nende pärast võitlema, neid siia kutsuma ja tegema nii, et nad tahaksid siia ka jääda. Reaalsus on see, et talentide meelitamine tuleb meil välja paremini kui nende siin hoidmine, iga lahkuja on aga kaotatud investeering nii riigile kui ka tema tööandjale.
Kus siis on lahendus? Kindlasti tuleks jätkata välismaalaste seaduse leevendamisega, neljas etapp on juba töös. Veelgi alandada palganõuet, suurendada sisserändekvooti (tegelikult võiks selle sootuks kaotada). Kuid see kõik on nipet-näpet, kui valitsuse tasandil ei teki ametikohta ja inimest, kelle otsene vastutus (ja sellega kaasnevad õigused ja ressursid) oleks hallata suurt pilti ja hoolitseda selle eest, et Eestile vajalikud välistöötajad leiaksid siia tulles eest just sellise keskkonna, mida oleme neile lubanud.
“Me ei saa võtta ühiskonda, mis meil on, iseenesest mõistetavalt. Meile võib küll tunduda, et kui oleme korra liberaalse demokraatia siis ta on meil täna ja homme ja on ka kahesaja aasta pärast. Tegelikult on need protsessid ümber pööratavad.”
Minu vestluskaaslane selles saates on New Yorgi ülikooli (NYU) ajaloodoktorant Aro Velmet, kes on palju oma aega pühendanud Prantsuse koloniaalajaloo meditsiiniuuringute analüüsimisele. Sain Aroga kokku, et arutada temaga sotsiaalsete muudatuste juhtimist olukorras, kus käärid kogu arvamuste spektri äärmuste vahel on nii suured, et ühise lahenduse leidmise asemel kaotavad huvigrupid inimliku empaatia ning tekib konflikt.
Arole meeldib New Yorgi puhul enim rohujuure-tasandilisus (17.september 2016, Brooklyni sild)
Me arutame Aroga väga paljusid teemasid:
kuidas tekib tõde?
enne kui võrrelda end teiste riikidega, peaksime pidama maha sisemised debatid ning leidma vastused miks me tahame neid väärtuseid saavutada;
kuidas otsida konsensust keeruliste ühiskondlike küsimuste lahendamisel?
naiste rollist Eesti ühiskonnas ning kuidas meestekeskse ühiskonna harjumuslikkus nende võimalusi tagasi hoiab; kuigi faktipõhist argumentatsiooni eirav maailm pole ajaloos midagi uut, on ta selline keskkond uuesti tekkinud – miks?
ja lõpetuseks ka New Yorgi inimestest, eestlaste konkurentsivõimest ning eksperimenteerimise vajalikkusest.
Saade on salvestatud 17. septembril 2016 Brooklynis, kus Aro hetkel elab ja sealt igapäevaselt metrooga Manhattanile oma väitekirja kirjutama sõidab. Head kuulamist!
Tsitaadid
“Mind huvitab see, kuidas tekib teaduslik teadmine maailmas, mis on paratumatult kohalik ja kontekstuaalne ja poliitiline, ja mõjutatud ajas muutuvatest väärtustest, vajadustest ja võimusuhetest. Ja kuidas sellise segase ja konfliktse maailma sees üritatakse toota midagi, mis pretendeerib kaljukindlale tõdemusele.”
“Selles loengus ma hakkasin nägema ajalugu kui mitte mingisugust faktide jada vaid kui seeriat küsimusi, millel ei ole üheselt mõistetavat vastust. Näiteks küsimusele, miks koloniseerisid eurooplased 19. sajandi lõpus Aafrika, ei ole konsensuslikku vastust.”
“See, milliseid seletusi sa eelistad sõltub suuresti sellest, milliseid küsimusi sa esitad. Sedamoodi ma ei olnud varem ühiskondlikest asjadest ja ajaloost varem mõelnud, ja mind paelus see kohutavalt.”
“Et me tegeleks vähem enese võrdlemisega olgu siis küpsete demokraatiate või edetabelite või Euroopa ühiskondlike normidega vaid me üritaksime oma ühiskonna, oma kultuuri siseselt põhjendada ära, miks me tahame saavutada neid väärtusi.”
“Demokraatia ei tähenda mitte seda, et me lülitame 49 protsenti ühiskonnas otsuste tegemisest välja vaid see tähendab seda, et me üritame saada võimalikult suure osa ühiskonnast omavahel suhtlema ja jõudma mingisugusele kokkuleppele.”
“Meile tundub, et tehnilistel ja suuresti matemaatikal ja inseneriteadustel põhinevatel erialadel mingisugused kultuurilised harjumused ja väärtushinnangud ei mängi erilist rolli, aga mängivad küll! Insenerid elavad samamoodi ühiskonnas ja on samamoodi inimesed nagu kõik teisedki.”
“Me ei saa võtta ühiskonda, mis meil on, iseenesest mõistetavalt. Meile võib küll tunduda, et kui oleme korra liberaalse demokraatia siis ta on meil täna ja homme ja on ka kahesaja aasta pärast. Tegelikult on need protsessid lihtsasti ümber pööratavad.”
“New York on põhimõtteliselt nagu kogu maailma mikromudel.”
“Elu New Yorgis võiks võrrelda lainetusega, millel sa pead õppima surfama. Kui laine on üleval, kui sul läheb hästi, siis sa õpid sellega elama, õpid leidma seal mingisugust stabiilsust, ja sa arvestad sellega, et järgmisel hetkel see laine lõppeb ära ja sa jõuad laine harjalt laine põhja, kus kõik on sitasti.”
“Kui siin [New Yorgis] on raske, siis siin on ikka kuradi raske. Siin on väga lihtne kaotada ennast sellesse kõigesse ära.”
“Üldiselt ma arvan, et maailm vajaks rohkem aja maha võtmist, rohkem nautimist. (…) Maailmana üldiselt on meil täna need ressursid olemas.”
“Eestlastele oleks mul kaks märksõna: läbikukkumine ja pühendumine, mis mõlemad vajavad ühiskondlikku tuge. (…) Väga vähesed inimesed töötavad Eestis ühe konkreetse asja kallal. Mõni ime, et kvaliteedihüpe, mida nad suudavad sooritada, on mõnevõrra tagasihoidlikum, kui see, mida nad saaksid saavutada siin.”
Rainer (saatejuht): “Eksimist peetakse uues maailmas rohkem nagu eksperimenteerimiseks. Võtame vana poti näite. Kui keegi tahab üle poti serva ronida, siis Silicon Valleys on väga palju inimesi, kes sind selles aitavad. Koguaeg pudeneb inimesi poti servalt maha ja keegi ei pane seda pahaks. Küsitakse, kuidas sa kukkusid, kuidas ma saaksin vältida seda kukkumist ja siis, et tule uuesti, me lükkame sind uuesti üles. (…) Meie puhul on pigem see [Eestis], et me pigem hoiame oma inimesi tagasi – “ära mine sinna, sa kukud ja saad haiget”.
“Tegelikult Eesti on olnud 13. sajandist vähemalt, kui mitte varem, mitmekeelne, mitme kultuuriline, paljude erinevate traditsioonidega riik. Ma tahaks, et me jätkuvalt definteeriks seda sellisena.”
“Ma tahaksin kinkida Eestile [100.sünnipäevaks] rohkem lapsi /…/ kui saaks, siis ma kingiks võib-olla, ei tea kas just ühe miljoni juurde, aga mõned sajad tuhanded lapsed juurde. Et Eesti iive, eestlaste arv ei väheneks, et eesti keele rääkijate arv ei väheneks. Lapsed on meie tulevik.”
Minu vestluskaaslane meie kolmeteistkümnendas podcastis on Eesti diplomaatia raudvara Marina Kaljurand, kes on teeninud Eesti riiki suursaadikuna, võib öelda et maailma välispoliitika huvikeskustes: Iisraelis, Ameerika Ühendriikides ja ka Venemaal. Kui 2007. aasta aprillis Tallinnas Pronkssõdurit eemaldati, viibis Marina suursaadikuna Moskvas nin nendest päevadest ta siin saates ka räägime. Lisaks on ta olnud Eesti suursaadik ka Kasahstanis, Mehhikos ja Kanadas. Hiljuti oli ta teises Taavi Rõivase valitsuses Eesti Vabariigi välisminister, ning 2016 aastal üks Eesti Vabariigi presidendikandidaatidest, kes sai üsna tugeva rahva toetuse osaliseks.
Me räägime Marinaga mitmetel huvitavatel teemadel:
tema kohtumisest Venemaa välisministri Sergei Lavroviga ÜRO peaassamblee nädalal New Yorgis 2015a;
Iisraeli, Venemaa ja Ameerika Ühendriikide kogukonnatunnetusest;
tema nõuannetest Eesti naistele oma eesmärkide saavutamisel;
keda peab Marina tugevaks inimeseks?
kas diplomaatias saab endale lubada pikalt viha pidamist?
Eesti presidendivalimistest ja valimiste korrast;
mis vahe on heal ja halval diplomaadil?
kuidas tuleb ta toime stressiga?
ning mida tahaks ta kinkida Eesti 100. sünnipäevaks?
Saade on salvestatud 30. detsembril 2016. aastal üle Facetime’i, seega vabandan juba ette mõningaste ühendusest tulenevate heliprobleemide tõttu.
Siin on minu vestlus globaalse eestlase Marina Kaljurannaga. Head kuulamist!
Marina 16 tsitaati
“Väga lihtne on kellelegi halvasti öelda, väga lihtne on öelda, “see, mis sa räägid, on jama, ma pole sinuga nõus, ma enam kunagi sinuga ei räägi”, aga siis tuleb alati ka mõelda, kuhu see viib. Ei tohi järgi anda hetke emotsioonile.”
“Kindlasti peab esmatähtis olema mitte pealkiri, mis ilmub ajalehes või tweet’ina või Facebook’is, vaid tulemus, mille poole me püüdleme ja kui selle tulemuse nimel on vahel vaja olla viisakam, olla diplomaatilisem, siis seda tuleb teha. Eesmärk ja tulemus on tähtsamad kui see protsess.”
“Enesekindlus on oluline – ma tean, et ma teen õiget asja, ma teen seda veendunult, ma teen seda naeratus näol.”
“Naiste memuaarid on mind mõjutanud, on andnud mulle julgust. Kui nemad on hakkama saanud, siis võibolla väiksemas mastaabis, saan ka mina hakkama. Ei ole midagi nii müstilist oma riigi välispoliitika mõjutamises. Kui mehed saavad hakkama, saavad sellega ka hakkama naised!”
“Ma isiklikult ei ole mitte kunagi kogenud seda, et mul on jäänud midagi saavutamata või mul on jäänud midagi tegemata seetõttu, et ma olen naine.”
“Mis on Eesti naistele oluline? Ma arvan oluline on julgeda unistada ja püüelda sinna poole, mida keegi tahab teha”.
“Igal naisel peab olema õigus valida sellist oma eluteed, nagu ta soovib.”
“Peab olema tugi. Kui sa vahel näitad oma nõrkust. See on okei! Mina väidan, et nõrk ei ole mitte see inimene, kes kukub ja püsti tõuseb, vaid nõrk on see, kes jääb pikali. Tugev inimene tõuseb püsti, õpib ja läheb edasi. Meil kõigil on õigus olla nõrk ja meil kõigil on õigus eksida.”
“Iga naine, kes läheb poliitikasse, peab arvestama, ta võetakse tükkideks – ta välimus, tema sõnad, tema perekond, tema lapsed, tema kõik võetakse tükkideks, pannakse jälle kokku. Selleks peab olema valmis.”
“Diplomaadi töö annab võimaluse kohtuda inimestega, kellega muidu kunagi poleks kohtunud.”
“Tänapäeva maailmas ei ole enam ainult diplomaadid need, kes käivad teises riigis tööl, nagu oli paar sajandit tagasi. Täna on ju reisimine ja globaalsus jõudnud meie kõigisse-kõigisse eluvaldkondadesse. Lapsed lähevad juba kooli ajal teise riiki vahetusõpilasteks ja peavad kohanema teise riigi kultuuriga ja teise riigi keelega jne. Ma arvan, et diplomaadi elukutse on täna osana sees juba kõigis nendes elukutsetes, kes välismaailmaga kokku puutuvad.”
“Kui me tahame, et meid teatakse, siis ka meie peame teadma samasuguse täpsuse, detailsusega teisi riike.”
“Tänapäeval on väga prestiižne olla eestlane.”
“Kõik koos nii Eestis olles kui välismaal olles, me saame Eestit veel suuremaks teha.”
“Ma arvan, et ma tahaksin kinkida Eestile rohkem lapsi. Päris selle sõna kõige otsesemas mõttes. Olles osa Euroopast ja vaadates seda demograafilist olukorda, mis meil on, kehvakene. Jah, on valitsuse poolt ja riigi poolt meetmeid tarvitusele võetud. Aga kui saaks, siis ma kingiksin, kas just ühe miljoni juurde, aga mõned sajad tuhanded lapsed juurde. Et Eesti iive, et eestlaste arv ei väheneks, eesti keele rääkijate arv ei väheneks. Lapsed on meie tulevik. See on nii.”
“Tee seda, mida sa oled otsustanud ja ära mitte kunagi oma südametunnistusega vastuollu mine, siis on lihtne elada.”
“See, kui sa teed midagi, mis ei ole sinu ülesanne ja sa teed seda hästi, on ikkagi halvem, kui sa teeksid seda, mis on sinule mõeldud ülesanne ja sa teed seda halvasti.”
14. podcastis on minu vestluskaaslaseks Pärnu juurtega fotograaf ja toidublogija Marju Randmer-Nellis, kes pärast kolme aastat Californias ning New Yorgis kolib neil päevil tagasi kodumaale. Mis innustas teda tagasi Eestisse tulema ja mida õpetasid aastad Ameerika Ühendriikides nii lääne- kui idarannikul. Marju puhas visuaalne stiil ja soe ning inimlik eneseväljendus on paelunud paljusid lugejaid juba ajast, mil ta alustas oma blogiga “Tassike elu topeltkoorega”. Nüüd on ta välja tulemas täiesti uue projektiga, millest ka saates rohkem kuulete. Samuti arutame selle üle, kas enesega rahu tegemiseks peab ambitsioonidest loobuma või siiski mitte?
Me räägime Marjuga tema rännakutest esteetika, psühholoogia ning eneseotsingute radadel:
kuidas ta leidis tee fotograafia ja toidublogimise juurde?
kuidas keskkonnavahetus teda “lahti raputas”?
mis meeldis talle Califronias?
mida huvitavat õppis ta Brooklynis ortodoksete juutide kogukonnalt?
mis tunnetega ta naaseb Eestisse ning mida ootab kõige enam?
kuidas tekkis mõte luua uus ajakiri Hingele Pai?
kas ja miks me vajame asjade paastu?
kuidas saame aidata noori olla rohkem “näljased” ja loovad?
ning mida tahaks ta kinkida Eesti 100. sünnipäevaks?
Saade on salvestatud 27. detsembril 2016. aastal üle Skype’i.
Siin on minu vestlus fotograafi ja toidublogija Marju Randme-Nellisega. Head kuulamist!
Marju 12 tsitaati
“Esimene kontoritöö kogemus, kus pidin koostööd tegema uute täiesti erinevate inimestega väga intensiivselt /…/Seal ma sain aru sellest /…/, et see, kui sa teed midagi, mis ei ole sinu ülesanne ja sa teed seda hästi, on ikkagi halvem, kui sa teeksid seda, mis on sinule mõeldud ülesanne ja sa teed seda halvasti /…/ see oli vale valdkond minu jaoks, see oli kõige suurem õppetund”
“Periood, kus ma pidin lahti laskma ja sain lahti lasta sellest, mis mul Eestis oli, ja seda kõrvalt näha, kõik nö nulli võtta ja vaadata seda kõige algsemat asja, kes ma üldse olen ja mis ma üldse teha tahan.”
“Sa pead olemas olema internetis ja tegema seda asja, mis sulle meeldib ja siis inimesed leiavad su üles. Ma justkui kummutasin selle müüdi, et sa justkui pead kõvasti müüma ennast”
“Seal oli sügavam side loodusega – California ikkagi jääb meelde mulle kõikide nende road-trip’idega, sest me elasime piirkonnas, kus nelja tunni sõidu raadiusesse jääb sul alpijärved, kõrb, mäestik, ookean, enam-vähem paralleelselt suusatamine ja ujumine. See oli tõeliselt huvitav /…/ Võtsime eesmärgiks California üksipulgi läbi sõita /…/ See on niivõrd võimas ja avardav, et see lihtsalt ehmatab sind selle kõigega lahti, et sa ei saa jääda kinniseks või tuimaks, kui sa näed seda, mis sa näed.”
“Sul peab olemas võimalus ennast laadimas käia /…/ Võti on selles, et sa pead leidma viisi, kuidas sa selles keskkonnas ise ellu jääksid ja kuidas sinu süsteem kõik toimiks, kuidas sa ei saaks tühjaks siin. Põhjus, miks meie pärast seda ühte aastat siin oleme otsustanud, et see keskkond ei ole meile sobiv /…/ Elu ei pea olema loodusest nii kaugel nagu siin New Yorgis, ja et loodusesse minna, ei tohiks olla nii suur pingutus. See on üks peamisi põhjuseid, miks me Eestisse tagasi läheme ja Eestis on see mõnus rahu ja vaikus ja Eestis on see loodus, mis inspireerib ja millele tahaks igapäevaselt lähemal olla.”
“Kõik asjad peavad olema tasakaalus, nad ei ole üksteist välistavad soovid /…/ Sa pead võtma aega sellest puhata, sa ei saa kunagi ainult ühte asja panustada, sest siis närtsivad teised valdkonnad /…/ Kui sa tunned, et midagi on paigast ära, siis tuleb võtta need eluvaldkonnad ette ja vaadata, et kuhu ma olen panustanud see viimane periood ja kuhu ma ei ole panustanud. Võti peitub selles, et kui sa näed, et sa mingisse valdkonda pole üldse panustanud ja hakkad sinna panustama, siis näed, et kõik hakkab palju efektiivsemalt toimima ja sind teenima.”
“Asjade paast on kindlasti väga kasulik. Sealt on ainult võita. Elame sellises tarbimiskultuuris ja ühiskonnas, kus uksest ja aknast ja ekraanilt kisab vastu see, et see, mis sul on, pole ikka veel piisav. Kuid seoses kolimistega olen tähele pannud, kui vähe sul tegelikult eluks vaja on!”
“Igale ühele oleks kasuks tarbida vähem ja teadlikumalt, just neid asju, mida hing ihkab /…/ Mida suuremad on valikuvõimalused, seda lihtsam on olla õnnetu.”
“Olen rõõmus selle üle, et ka kutseharidus on muutumas normaalsemaks valikuks”
“Parim, mis teha saab, on olla ise hea eeskuju. Uue põlvkonna heaolu algab meist endist, et me ise saaksime aru, kes me oleme, mida tahame, mida me väärtustame ja siis nemad õpivad juba selle pealt. Pakkuda rohkem võimalusi noortele, teha igasuguseid asju ja proovida asju, eksida, avastada /…/ Mul on nimekiri asjadest, mida ma tahan kunagi elus proovida teha ja see võiks olla ka juba ka väiksest peale, et ennast arendada ja pidevalt hoida värske ja loomingulisena.”
“Empaatia, üksteisega arvestamine ja üksteise kuulamine aktiivselt. Sinna alla käib ka see, et õppida iseennast paremini tundma. Sest läbi selle, mis on sinu varjuküljes, mida teadlikult endale ei teadvusta, seal peitub see potentsiaal, et see, kui hakkad teadvustama endale asju, mis töötavad sinu eesmärkide saavutamisele vastu ja sinu potentsiaali realiseerimise vastu, siis sa alles saad 100% endast hakata andma /…/ Kui olen väljaspoolt süsteemi tulija, siis mind on nii hästi vastu võetud, nii pehmelt ja mõnus maandumispinnas on olnud. Ma tahan, et need inimesed, kes tulevad Eestisse, siis et neil oleks samasugune kogemus.”
“Soov Eestile, et Eestil jaguks julgust ja jonnakust oma asja ajada ja mitte teha teiste sabas samu asju ja samu vigu, mida ees on juba tehtud ammu, et olla julged ja jonnakad, mingisugune oma tee sisse käia, mis inspireerib järgmisi ja hoida oma loodust kindlasti.”
“Tänapäeval inimeste saamatusele ja harimatusele õigustust leida on tunduvalt raskem. Iga asi on paari hiirekliki kaugusel, kui sul huvi on. Aga huvi peab muidugi aitama tekitada.”
Urmas Väljaots sai eestlastele tuntuks aastatuhande vahetusel, kui hakkas korraldama moekonkurssi “SuperNoova”. Hiljem on ta avalikkuse ees figureerinud peamiselt nii moeajakirjanikuna kui ka teles, viimati saate “Eesti Tippmodell” ühe žüriiliikmena. Sel aastal kirjutab ta aga juba 10. korda oma Kroonikas ilmuvasse Moepolitsei rubriiki ülevaadet vabariigi aastapäeva vastuvõtu tualettidest.
Tegelikult aga, ilma suurema kärata, on Urmas teinud moe- ja parfümeeriatööstuses märkimisväärset karjääri, ning tema 11 aastat Pariisis ja seejärel viimased poolteist aastat Londonis toovad esile inspireeriva loo julgusest, õppimisvõimest, järjepidevusest, ning distsipliinist.
Me räägime Urmasega tema algusaastatest Eestis, mis nagu paljudel 90ndatel elanud eestlastel oli üsna kirev ning täis paralleelseid projekte, kuid mis valmistasid teda ette elu raskeimaks katsumuseks saada sisse Pariisi tippmodekooli IFM, ise samal ajal prantsuse keelt vaevu purssides.
Urmase näol on tegemist parfümeeriamaailmas kaugeimale jõudnud eestlasega, kes töötas kuus aastat suurkontserni L’Oreal Armani parfüümidivisjonis, keskenduses uute toodete väljatöötamise ning turuletoomisega.
Räägime Urmasega eestlaslikust perspektiivist moetööstusele, millised on parfüümi turuletoomise erinevused rõivatööstusest, tarbimisest ning kiirmoest, ning loomulikult Eestist.
Saade on salvestatud 28. jaanuaril 2017. aastal üle Skype’i. Head kuulamist!
Tsitaadid
“Kui ma oleksin IFMi (Moekool Pariisis) vastuvõtukomisjonile olnud ebainspireeriv inimene, siis mind poleks vastu võetud. Ma olin uuest riigis (Eesti), millest keegi polnud midagi kuulnud, purssisin prantsuse keelt, millest keegi midagi aru ei saanud ning see, et olen meesterahvas välismaalt.”
“Kui su kõrval on neiud, kes on sinuga ühel kursusel, aga kes on väga vanadest perekondadest — kelle vanaema juba käis Chaneli või Diori 1950. aastate haute couture’i kleitidega. Kui sind kutsutakse mingil hetkel nende kodudesse ja sa näed kultuurikihtide vahet, siis oled õnnelik, et sul on teistsugune perspektiiv ja hinnang asjadele. Neil meie perspektiivi omaks võtta on tunduvalt raskem kui meil nende oma.”
“Parfüüm on kindlasti muutunud tarbekaubaks. Paarkümmend aastat tagasi oli luksuskaup, eriti kui toodi Soomest ja välismaalt peen, kallis parfüümipudel. Tänapäeval on, vähemalt Euroopas ja Lääne maailmas, igaühel kindlasti vähemalt üks parfüüm.”
“Kuna moetööstust valitsevad suurfirmad nagu Zara, H&M ja LVMH grupp, mis on suurim luksuskonsern, siis nende eesmärk on teenida raha ning brändide toimimine on sellest ajendatud.”
”Inimesed loodavad, et kui nad ostavad kalli Armani toote, siis see on eluaegne toode. Eluagne ja mood on täiesti ortogonaalsed väljendid — need kaks asja ei saa olla omavahel seoses.”
“Sa lihtsalt ei saa mingi kalli brändi uksest sisse marssida ja arvata, et see, millega lahkud on hea. Seda võib olla küll väga palju reklaamitud, aga selle esteetiline väärtus võib olla kaheldav, sest kaupa tehakse inimestele, kes seda ostavad. Kui inimestel on halb maitse, siis seda kaupa ka tehakse.”
“Kui sa võtad tavainimese aastal 1900 või tänapäeval, siis muidugi see hulk riideid, mis inimesel on, on mitmekordistunud, kuid baas on ikka sama: tal on mingi jakk, püksid, särk ja müts.”
“Tänapäeval inimeste saamatusele ja harimatusele õigustust leida on tunduvalt raskem. Iga asi on paari hiirekliki kaugusel, kui sul huvi on.”
“Kui me nüüd vaatame ajalukku, kust meie oleme tulnud ning mis on meie viisid Eestis asju teha. Kasvõi vabadusvõitlused või Laulev revolutsioon — ei ole toimunud kuskil pommide panemist ja enese õhkamist.”
“Ma arvan, et eestlased on ausad ja töökad inimesed, kelle peale saad kindel olla.”
“See on kuidagi tendentslik Eestis, et kui on olulisemad seadused, mis puudutavad kõiki, siis pole kedagi kuskil protestimas, aga kõige muu kerglase ja tähtsusetu ümber käib kogu aeg emotsionaalne vahutamine.”
“Ma ütlen endale alati, et ma saan alati osta lennupileti Tallinnasse ja tulla tagasi Eestisse ning kõik nad siin pikalt saata, kui vaja. Neil seda varianti pole.”
